Lugedes Merle Karusoo esimese semestri päevikut hakkas ju veider, et neil sama faas oli, et nad olid sama vanad, tegid samu vigu, õppisid samu asju ja närisid ja seedisid sedasama "Hamletit". Isegi lennu number oli neil peaaegu sama - neil seitse, meil kaheksa. Seega, kui meie oleme kord sama vanad, kui Karusoo praegu, peaks meie koolis õppima kahekümne neljas lend nagu praegu aastal kaks tuhat kaheksa Tallinna teatrikoolis. Ja ega see Karusoo päeviku aegne aeg kuskile kadunud pole. Me loeme tema talletatud olevikku, seega on selle päeviku lugemise ajal Karusoo esimese kursuse teatritudeng, nagu meiegi, meie eakaaslane. Meenub David Vseviovi loeng Tallinna Ülikoolis, kus ta rääkis oma vaimustusest ajaloo vastu, kui ta kord fotot Beria allkirjast nägi ning sellele oma sõrme peale pani. Tõepoolest, Vseviovi sõrm oli samahästi selle allkirja peal juba allkirjastamise hetkel. Kõik ajad eksisteerivad korraga - nii need, mis olid enne meie sündi kui need, mis järgnevad meile. Aga kuidas kuidas kuidas ma püüan ja üritan elada olevikus, olla siin praegu ja mitte iial mujal.