pisike.

kodus. Tartus.
Lugesin oma väikesele õele unejuttu, peale mida oli aeg magama minna. Polnud pisikesega enam ammu rääkinud ja nii ma istusin ta voodi serval ega raatsinud teda veel unne sokutada. meil arenes väga armashuvitav vestlus. Ta rääkis mulle oma õudusunenägudest, vehkis kätega ja püüdis mind mõistma panna, kui õudne see kõik tõeliselt oli. Ja siis ütles ta siiral sõnal: "Mannu, aga tegelikult ei tohiks me üldse hirmsatest asjadest rääkida. Rääkima peaks ainult ilusatest asjadest ja ilusatest unistustest, nii ei saa kuri meid kätte. Näiteks unistan mina, et olen võlur. Ja ma tahaksin koos sinuga unes lammaste seljas lennata, Mannu. Ja tegelikult ma ju olengi võlur.. lihtsalt ilma päris võlujõuta. Kui ma oskan inimesi rõõmsaks teha, siis ma olengi võlur!" (ja ta naeris oma heledat pisipärdiku naeru)
Jah! vot siis! Unistame! Ja lendame lammastega! kurjast kaugel!
Te, Võlurid, muudate mind rõõmsaks!!