esietendusele järgneval päeval ma mõtlen...

täna hommikul tunne on üllas ja armas ja veidike kurb. nagu millegi saamise mõnusnukker kõdi. Nüüd on nii, et läbi teiste silmade me ennast uskuda ei saa. Ikka Ise peab. Ja lõpuni kütta. See on naljakas, kuis inimesed kord tulevad kokku.. suvaliselt igalt poolt ja võtavad koha teiste väljavalitute kõrval ühes ruumis ja suhtes. Ja alustavad tööd ja rõõmu ja valu. Ja saavad siis millegagi hakkama. Tulevad välja. Ja millegi pärast on nad kõik korraga kohal ja laval ja silmade all. Millegi pärast on see äkki nii. Ja nõnda ongi. Et silmad, kes vaatavad, võivad pärast suud maigutada igate pidi. Ütelda head ja halba. Ja nii on ikka. Aga me ise oleme ju koos üks suur osa kõige suuremast. Ning see on ainus mis loeb. Nõnda see ongi täna nii üllas ja armas ja magusalt kurb.. kuis oleme teinud ja olnud. Kui mõtelda, et näitleja amet üks tänamatu on, sest peremehetseda oma aja ja loomingu üle on keeruline, arvestama peab paljuga ja paljudega. Siis olen ma täna tolle tänamatuse eest tänulik. Sest üksildust liigub palju ringi. Aga grupp, milles üks vaim ja usaldus, on hoida väärt. Ma tean.. see on ainult meie viieteistkümne oma ja teada ning üks me kõigi Suur, mille küljest vaid surm meid lahutab. Seetõttu.. uskugem iseennast ja kütkem. Tagugem rauda kuni...
Ma olen uhke meie üle!