Suhtelisusest

Kõik on subjektiivne, isegi kui see on kellegi teoreem või reegel, mille me pähe õpime või omaks võtame, meie suhe sellesse on isiklik ja vaid meile endile omane.

Kell on palju, aga isegi hinnang sellele on ju subjektiivne. Mina, kes ma tegelikult hetkel olen väsinud, võin ju öelda, et kell on palju. Aga mida fakki ma siis siin veel teen?
Või siis keegi, kes loeb seda umbes kolme minuti pärast, võib öelda, et.. aga mina lähen alles umbes tunni pärast magama.

Ka hinnang sellele, kui keegi väidab, et tal on põiepõletik, on subjektiivne. "Ma tean, mida Sa tunned," võib öelda vaid see, kes tõesti teab, mis tunne on okastraati kusta. Aga kaasa võib tunda ju igaüks meist (kes tõesti tunneb nii- kuigi niisama ei ole vaja öelda; kuigi ka see viimane on vaid minu subjektiivne arvamus).

Sõnad on ületähtsustatud. Olgu öeldud, et ma pean kirjanikest, luuletajatest ja dramaturgidest väga palju lugu! Kuid kui igapäevaselt öeldakse asju niisama, siis need sõnad kaotavad oma tähtsuse. See on mõttetu loba. Parem ole vait! Rääkimine hõbe.. Teadagi, mis seal kõrgeimal pedjestaalil seisab.

Öeldakse, et inimesel on ettenähtud arv südamelööke. Meestel pidavat olema veel topeltloendus- ka ejakulatsioone pidavat olema vaid teatud arv kordi. Kurb ju küll. Kuid ma omaltpoolt lisandaksin siia veel ühe piirangu - sõnad. Ärge mölisegi nii palju! Palju asju on mölatagi selged.

Ülalolev postitus vähendas minu eluiga vähemalt kolme päeva võrra.
(No kurat, läheb kiireks!)