2 hinge hõljuvad keset ostukeskust. mõlemad mõtetega olnus - sellessamas paigas samal ajal -, kuid erinevate muljetega. Mõlemad kahetsevad... tunnevad piinlikkust. Põhjust selleks pole kummalgi. Ikka on hingedel kombeks ennast ajaviiteks kõiksuguste kahetsusmõtetega piinata.
Kui nendega liitub veel 2 hinge, kuid hoopis energilisemas meeleolus, ei suuda esimesed seda vastu võtta. Üks muutub veel kurvemaks, teine veel närvilisemaks. Igaüks üritab teisi oma usku pöörata (see on üleüldse hingede meelistegevus - tulutu, aga põnev). Ja nii teevad nad kõik üksteisele tahtmatult haiget.


Kuulge. "Ma ei taha-oska-suuda-saa" tunne on selles ringis istudes. Mis tähendab, et ma ärkan hommikul üles, pesen, söön, lähen kooli ja siis lihtsalt räägin Oma Loo. Ei, ma mõistan seda tegelikult ja olen juba tükk aega oodanud, et millal see hetk saabub, aga. Aga vaadake, kui ma ristimisnädalal istusin Viljandi linnaliinibussides ja palusin võhivõõrastel Oma Lugu rääkida, oli see täiesti pöörane kogemus ja ma tundsin pärast seda ennast kuidagi puhtana. Hea oli olla usaldatud. Nüüd pean ma ise usaldama ja see ei pane mind just rõõmust lakke hüppama. Tunnen, et mul on kohustus ennast avada, kuid kui`s saab eneseavamine olla kohustus? Nojah, iseenesest võiksin ju ka lihtsalt rääkida, kuidas kass õue jooksis ja ära kadus ja kuidas me teda pimedas otsisime, aga see ei tule minust, see on lihtsalt mingi mälestus, mille shuffle nupule vajutades ajust üles leidsin.
Tegelikult mulle meeldib see. Veidi tõrgun lihtsalt. Ja samas julgustan nagu lapsevanemad oma last esimesel koolipäeval. Olgu, halb näide, ma nutsin kogu oma esimese koolipäeva...

Lobiseme terviseks, mürkad!