Kas sa tahad transtsendentsi?

Nõuanne algajale filmiõhtu korraldajale: Gregory Wilsoni "The Girl Next Door" (2007) on sinu valik.
"tGND" on kindlasti kõige rohkem p*tsis filmide ladvikus üheskoos Gaspar Noé "Irréversible'ga" (2002). Mõtlen selle all filme, mis ei anna vaatajale kübetki lootust (tagasi?), vaid röövib viimse ja lahkub toast. Nagu Lyyn keset filmi. Väljaarvatud röövimise osa - Lyyn ei röövinud mult midagi. Ma arvan. Mõlemad filmid tegelevad nais(tegelas)te väärkohtlemisega. Või vägivallaga, kui väljenduda kõige üldisemalt.

On inimesi, kes arvavad, et kunstil on kohustus anda inimestele lootuse kink, lohutada ja tervendada või vähemalt näidata suunda. Nimetatud filmid esitavad tragöödia kõige mustemad stsenaariumid ning viivad oma tegelased läbi sündmustiku, mille järel osutub lunastus võimatuks. Vaataja ei saa otsest lahenduse retsepti või kui, siis tagantjärele tarkuse: Ära ole vägivaldne.

Kunsti kohustuste olemasolu otsimisel ei aita kunstiteose võimetearsenali üles lugemine. Kui miski on suuteline vastama mitmele otstarbele, kaotab ta siis oma mõttekuse juhtudel, kui täidab ainult ühte-kahte selle asemel, et kõiki?

"tGND" põhineb tõsieluainestikul (Sylvia Marie Likens), aga pole olemas teost, mis ei tulene elust enesest. Millegipärast toimib "põhineb tõestisündinud lool" teoste peal nagu valiidsuse märk, see tekitab publikus teistsuguse hoiaku. Toimuv on rohkem "päris".

Küsimus taandub vist sellele: kas "tGND" taoline lugu õigustab ennast filmina või ootame me kunstiteoselt juba eos midagi sellist, mida me ülallingitud Wikipedia materjali ja muude arhiivifaktide uurimisel ei saa?

Transtsendents. "tGND" ei ole filmina (ma pole Jack Ketchumi 1989 aastal ilmunud romaani lugenud) transtsendentaalne kogemus. Film mõjub ärritajana, mitte leevendajana. Refleksist saab filmi kaitsta tõega, et päriselt oli ka nii. Jah, ma tean seda. See on Wikipedias kirjas. Aga kuidas ületada ületamatut?

Looming on üks kanal, mille kaudu võib saavutada transtsendentaalse kogemuse. Teosed, mis transtsendentsipüüdes luhtuvad või - veel hullem - sinnapoole ei pürgigi, mõjuvadki nagu röövlid. Röövivad aega, jaksu, tahet, lootust. Aga see ei tee neist reetureid ega mittekunsti.

Kuna Lyyn (ainus neiu seltskonnas) läks niivõrd endast välja, tekkis mul kohati märg higine tunne, nagu oleksin ise selle filmi valmis teinud, et oleks, mille saatel mõnusalt naeru kõkutada ja ennast puudutada. Järgmine kord: bring your own snuff.

PS
Gaspar Noé "Irréversible'i" päästab minu jaoks esteetika - tegemist on kunstilise kõrgtasemega. Mis muudab kõik muidugi veel keerulisemaks.