Ahjuküttest

Ma tean, et see on võib-olla kohatu, sest pea kõigil meist on siin Viljandis ahjuküte ja teavad, millega on tegu, aga just täna on mul tunne, et ma tahaks selle üle väheke viriseda. Nimelt istun rahulikult tugitoolis, joon kohvi, kirjutan juttu ja järsku saan aru, et mu nina on jääs ning sõrmed külmunud. Ometigi teeb mu selja taga asuv ahi hääli, mis peaksid tähendama, et seal põleb tuli, ja ma mäletan, kuidas ma puid sinna toppisin ning tikkudega möllasin. Ja nii eile ja üleeile ja üleüleeile...ja ikka on nospel jahe. Peaks palkama kütja, kes päevad läbi lihtsalt puid alla loobiks ja vahepeal siibri ka kinni paneks. Vot siis saaks sauna...tähendab sooja.

Kõige totram on öine siibri kinni panemine. Ükskord proovisin, rohkem ei taha. Istud ja vahid seda viimast paganama põlevat tukki ning näed kuumast kipitavate punnis silmadega unenägusid, mis ootavad sind tegelikult teki all. Hullus. Lähen kontrollin nüüd ahju.

Hõõguvad söed on ilusad.
Elav tuli on ilus.
Puude praksumine on ilus.
Nina on ikka alatemperatuurne.

Lähen emblen ahjuga lootuses, et ta kunagi mu vingumise andestab ja toa ikkagi soojaks teeb.