ainult kaks sõna ütlen: TŠA ja U

mis ma oskan öelda! no ütle nüüd...

mõtlesin, et oi ma ütlen! aga mis see siis olgu! ei oskagi midagi öelda! juba pikemat aega ei ole mul midagi öelda. või ei tea ma mida ja kuidas öelda! endalegi on raske midagi öelda!
ja üldse tekib küsimus, kas ongi mul midagi öelda? öelda öelda öelda...
keegi nagu ootab telefoni otsas ja karjub minu nime ja hallootab, ootab. midagi ei vasta ma. vaikin täiesti tuima molliga.
tahaks sulle midagi öelda, maailm! me kõik vist tahame olla ütlejad! aga kurat... ära oota, maailm! ma ei ütle sulle täna midagi. passin ja olen sama karvane. muff!

mina mõtlen siin tõsiseid mõtteid ja teen nalja nende üle. Kirsti naerab minu kõrval, seina taga ja ootab oma elu armastust! naer rõkkab tema pääl sääl!
küll on ilus. olla vahel lihtsalt miski. vaikselt olla, lasta toimida asjadel endas, täitsa enda sees. sest seal ma armastan ja tunnen ja see on puhas. olgu, et teie teada ei saa. viimase ajal ei kibele ma suuremini, kõvemini olema. inimesed on siin ja ma kuulen neid ja nad on jumalikud!

no mis sa ütled küll! ei ütlegi midagi! meeletult keeletu olen!