14

14! täna oli seda rohkem kui varem olnud on! teid! 14 müstilist Teid!
korra vist uppusin ära... teie vahele. ujumisrõngas kui lasti tühjaks. kas tegi seda minu ennast torkav rumalus (miski minus sõimab mind ikka rumalaks) või paratamatu, samas kogemata tekkinud ausus, seebimull. kõik ju muutub. ja uuel sekundil olen ka mina uus. siis on halb ennast mõnda sekundisse paikapanevalt sisse raiuda. praegu on aeg, mil kõige enam käärima kipun, iga mõte läheb kiiresti halvaks, iga tunne läheb halvaks. tekib, on ja siis hallitab. tekib uus, hakkab olema ja hallitab ka see. protsessid toimuvad ülihelikiirusel...
jah! teid oli täna liiga palju. sest mina olin ähmane.
olin endale lihtsalt järjekordne miski ja jäin sellisena ometi hetkesse maha. häbiraas katsus mind.
millegi pärast tahaks vist andeks paluda! veidi nagu igaks juhuks.
ja öelda endale ja teile, et... olen ausasti rumal! ja öelda endale ja teile, et... ma ei taha sellest hoolida, et rumal olen! ja öelda endale ja teile, et... ma pole tegelikult rumal!

noh kurat! nüüd olengi siis rumal, et kuidagi rumalasti kirjutasin!