Ta kooris. Kooris kartulit. Haigutas unejäänused välja ja kooris edasi. Mõne sammu kaugusel temast põles küünal. Hele leek justkui irvitas Kunglale näkku. Mehe varbad olid niisked, sest ta oli just tagasi jõudnud kuuaega kestnud meditatsioonilt rabas. Ta oli istunud mättal ja korrutanud mõttes lauset: "Rabistav Rain rabas rahulikku Raunot rabas." Kui ta piisavalt kaua seda
korranud oli langes ta justkui talveunne. Ta ei tundnud nälga, külma ega mitte midagi häirivat. Ainukesed, mida ta ärgates tundis olid märjad varbad ja tühi kõht.
Nii ta siis istus, vana kaubamaja pimedas fujees, kus kunagi olid ilutsenud säravad jõulupuud. Kunagi lihavõttete ajal olla seal seisnud tohutu hõõguv sauruse muna, aga üks väike poiss oli selle knopkaga katki pigistanud, nii et kohe kogu fuajee munarebu täis oli. Vaesemad inimesed olid kodus pannide järel käinud, et vedelat muna
pannipeale koguda.
Kungla, räbaldunud nagu ta oli, katkestas koorimise ja jägis isemeelset küünlaleeki.
KUNGLA:"Sul on hea, põled nagu poleks midagi häda, sul on soe, sa kõrvetad, kui keegi liiga pealetükkiv on, peale selle näed sa pimedas koju minna, kui kokkutulekul käid."
Kungla oli viimasel kokkutulekul omadega kibuvitsapõõsasse jõudnud ning lakkus siiamaani haavu mis aeg-ajalt endast valusa kibelusega märku andsid.
Ta jätkas koorimist ja vahtis unelevalt kartulit.
KÜÜNAL: "Heheh!"
KUNGLA: " Ärva irvita, sul on suurepärane elu! Sellest ajast saadik, mil valgus kadus, oleme meie, inimesed, ühed hädapätakad."
KÜÜNAL: "Hädavaresed olete te kogu oma eksistentsi ajal olnud."
KUNGLA:"Kuhu sa nüüd sihid? Ise oled samasugune äbard, ega sa end naljalt ise põlema ei pane."
KÜÜNAL: "Heh, kah mul asi! Mõtle mitu kilomeetrit sa pidid mõne kivi leidmiseks oma jalgu lohistama leida, et mind üldse süüdata."
KUNGLA: "Ja nüüd on see kivi ka läinud. See oli üks omapead veereja, selliseid on raske leida. Kuuldavasti olla nende kogukond ühinenud ja moodustanud kalju. Üks mees oli paar nädalat tagasi kaljut kangutama läinud, et tulekivi saada. Kalju oli valukisas temast soja teinud ja kitsedele söötnud. Muide, need kitsed on kaljule ustavad teenrid. Nende sarvede eest pakku ei pääse, isegi, kui sa mõne paku leidnud oled. Siiski, kuulujutu kohaselt olevat ühel mikroneesia infotehnoloogil see korda läinud, arvatavasti on tegu siiski vaid legendiga ja kui ka pole, ei oleks meil seda IT
meest nagunii enam käepärast, sest pakk olla viidud ühe võimumehe kätte, kes selle puruks raius
ning ahju ajas.
KÜÜNAL: "Mis sa vatrad nõnda palju"
KUNGLA: "Tead, ma ei ole tükk aega kedagi leidnud, kellega rääkida. Iga inimene tahab, et teda kuulataks, et temaga arvestataks. Ehk ma tõesti räägin liiga palju, aga vait ei saa ma mitte olla. Ei saa lihtsalt. Olin tervelt 14 pikka aastat vait. Mõtlesin, et teen sellega ühiskonnale teene, kes mu mõttetut loba ikka tahab kuulata. Keegi ei saa sellest targemaks. Elasin põhimõtte järgi, et kui sul tõesti midagi hädavajalikku pole öelda, siis ole vait. Ja imelisel kombel suutsin seda põhimõtet
14 aastat järgida. Kord küsiti mult küll isikukoodi, kui ma seisin, aga kirjutasin selle kohe oma vahva aju abil mullale ja ei olnudki vaja suud paotada. Aga nüüd enam ei saa"
KÜÜNAL: " Miks siis?"
KUNGLA: " Kui ma siin täna istusin ja mõtlesin, tundus kõik äkki nii naeruväärne. Kogu see meie elu.
Mõelda vaid, meil ei ole enam mitte grammigi valgusenergiat. Kus on need meie targad, kes selle energiamajandusega tegelesid? Kõrbenud, kõrvetatud luupide poolt! Inimese naervuväärne püüd olla looduse kuningas maksis meile nii valusasti kätte, kui veel vähegi võis. Oma suurte katsetustega hävitasime enamiku oma liigikaaslastest nii et universumi paiskus korraga tohutu palju hingi. Neid oli nii palju et ei jätkunud enam piisavalt uusi kehasid nende jaoks. Seepärast topitigi kõik see maa ja ilm hingi täis, seepärast ma istungi siin pimedas kaubamajas ja räägin ühe kuradima küünlaga. RÄÄGIN, sest ei ole enam põhjust vait olla, kui üks küünal sulle näkku irvitab! Küünal!
Nii, et ära irvita, miks sa irvitad?"
korranud oli langes ta justkui talveunne. Ta ei tundnud nälga, külma ega mitte midagi häirivat. Ainukesed, mida ta ärgates tundis olid märjad varbad ja tühi kõht.
Nii ta siis istus, vana kaubamaja pimedas fujees, kus kunagi olid ilutsenud säravad jõulupuud. Kunagi lihavõttete ajal olla seal seisnud tohutu hõõguv sauruse muna, aga üks väike poiss oli selle knopkaga katki pigistanud, nii et kohe kogu fuajee munarebu täis oli. Vaesemad inimesed olid kodus pannide järel käinud, et vedelat muna
pannipeale koguda.
Kungla, räbaldunud nagu ta oli, katkestas koorimise ja jägis isemeelset küünlaleeki.
KUNGLA:"Sul on hea, põled nagu poleks midagi häda, sul on soe, sa kõrvetad, kui keegi liiga pealetükkiv on, peale selle näed sa pimedas koju minna, kui kokkutulekul käid."
Kungla oli viimasel kokkutulekul omadega kibuvitsapõõsasse jõudnud ning lakkus siiamaani haavu mis aeg-ajalt endast valusa kibelusega märku andsid.
Ta jätkas koorimist ja vahtis unelevalt kartulit.
KÜÜNAL: "Heheh!"
KUNGLA: " Ärva irvita, sul on suurepärane elu! Sellest ajast saadik, mil valgus kadus, oleme meie, inimesed, ühed hädapätakad."
KÜÜNAL: "Hädavaresed olete te kogu oma eksistentsi ajal olnud."
KUNGLA:"Kuhu sa nüüd sihid? Ise oled samasugune äbard, ega sa end naljalt ise põlema ei pane."
KÜÜNAL: "Heh, kah mul asi! Mõtle mitu kilomeetrit sa pidid mõne kivi leidmiseks oma jalgu lohistama leida, et mind üldse süüdata."
KUNGLA: "Ja nüüd on see kivi ka läinud. See oli üks omapead veereja, selliseid on raske leida. Kuuldavasti olla nende kogukond ühinenud ja moodustanud kalju. Üks mees oli paar nädalat tagasi kaljut kangutama läinud, et tulekivi saada. Kalju oli valukisas temast soja teinud ja kitsedele söötnud. Muide, need kitsed on kaljule ustavad teenrid. Nende sarvede eest pakku ei pääse, isegi, kui sa mõne paku leidnud oled. Siiski, kuulujutu kohaselt olevat ühel mikroneesia infotehnoloogil see korda läinud, arvatavasti on tegu siiski vaid legendiga ja kui ka pole, ei oleks meil seda IT
meest nagunii enam käepärast, sest pakk olla viidud ühe võimumehe kätte, kes selle puruks raius
ning ahju ajas.
KÜÜNAL: "Mis sa vatrad nõnda palju"
KUNGLA: "Tead, ma ei ole tükk aega kedagi leidnud, kellega rääkida. Iga inimene tahab, et teda kuulataks, et temaga arvestataks. Ehk ma tõesti räägin liiga palju, aga vait ei saa ma mitte olla. Ei saa lihtsalt. Olin tervelt 14 pikka aastat vait. Mõtlesin, et teen sellega ühiskonnale teene, kes mu mõttetut loba ikka tahab kuulata. Keegi ei saa sellest targemaks. Elasin põhimõtte järgi, et kui sul tõesti midagi hädavajalikku pole öelda, siis ole vait. Ja imelisel kombel suutsin seda põhimõtet
14 aastat järgida. Kord küsiti mult küll isikukoodi, kui ma seisin, aga kirjutasin selle kohe oma vahva aju abil mullale ja ei olnudki vaja suud paotada. Aga nüüd enam ei saa"
KÜÜNAL: " Miks siis?"
KUNGLA: " Kui ma siin täna istusin ja mõtlesin, tundus kõik äkki nii naeruväärne. Kogu see meie elu.
Mõelda vaid, meil ei ole enam mitte grammigi valgusenergiat. Kus on need meie targad, kes selle energiamajandusega tegelesid? Kõrbenud, kõrvetatud luupide poolt! Inimese naervuväärne püüd olla looduse kuningas maksis meile nii valusasti kätte, kui veel vähegi võis. Oma suurte katsetustega hävitasime enamiku oma liigikaaslastest nii et universumi paiskus korraga tohutu palju hingi. Neid oli nii palju et ei jätkunud enam piisavalt uusi kehasid nende jaoks. Seepärast topitigi kõik see maa ja ilm hingi täis, seepärast ma istungi siin pimedas kaubamajas ja räägin ühe kuradima küünlaga. RÄÄGIN, sest ei ole enam põhjust vait olla, kui üks küünal sulle näkku irvitab! Küünal!
Nii, et ära irvita, miks sa irvitad?"
KÜÜNAL: " Sest nuga on nüri!"
KUNGLA: " Tule tuul ja puhu äära meie küünla tuli!"
KÜÜNAL: "Ära naljata, sa ei taha et ma kustuks. Siis oled üksi ja pimedas!"
KUNGLA: "Parem üksi ja pimedas, kui sulle näkku irvitava küünla seltsis nüri noaga kartult
koorimas!"
KÜÜNAL: "Ise otsustad!"
KUNGLA: " Otsustan, et lähen"
KÜÜNAL: "MINE!
Ja Kungla läks, läks nii ära, et ei teagi millal tagasi tuli.
Ka esimene sissekanne tehtud! Tuli üks tekst ja vaatasin, kuhu mõte omadega viib. Jõudiski siis siia lõpuks.
KUNGLA: " Tule tuul ja puhu äära meie küünla tuli!"
KÜÜNAL: "Ära naljata, sa ei taha et ma kustuks. Siis oled üksi ja pimedas!"
KUNGLA: "Parem üksi ja pimedas, kui sulle näkku irvitava küünla seltsis nüri noaga kartult
koorimas!"
KÜÜNAL: "Ise otsustad!"
KUNGLA: " Otsustan, et lähen"
KÜÜNAL: "MINE!
Ja Kungla läks, läks nii ära, et ei teagi millal tagasi tuli.
Ka esimene sissekanne tehtud! Tuli üks tekst ja vaatasin, kuhu mõte omadega viib. Jõudiski siis siia lõpuks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar