Monteerija.

Vahel on kõige pärast nii hea tunne. Lausa joovastav rahulolu tekib vahel. Ja siis jälle hakkab hästi paha. Miski takistus tuleb rahulolu ette ja kriibib ja ei lase olla. Siis jälle tuleb mõistmine, et kõik on ikkagi väga hästi ja tehtud otsused on ainult õiged olnud. Korraga aga hakkan kartma edaspidiste otsuste eest.. kardan seda, mis edasi saab. Mõtlen, et äkki ma rohkem enam ei taha. Aga kohe mõistan jälle, et seda kõike ma ju ainult tahangi. Ja kõik kordub.
Ma ei tea. Otsustaks nüüd õige ära, mida see hea siis tähendab...
Aina Tahan ja Kardan ja Tahan ja Kardan.
Noh, see on nagu olla oma elu nimitegelane ja siis jälle tunda ennast nagu massistseeni näitleja, kes annab endast alati kõik, aga iial ei tea, kas see pingutus on ikka lõpuks vaeva väärt ja kas ta üldse kunagi kaamera ette jääb. Lõpuks oleneb kõik monteerijast, kellest aga lõppudelõpuks ometi Elu ei olene. Elu oleneb ikka näilejast endast, elu nimitegelasest, kes laseb ennast aga mõjutada kõigest, millest tema ometi olenema ei peaks.
No ja nii need tunded liikuma löödaksegi.