CLAIRE
It's brilliant. It's brilliant.
It's everything. It's Karamazov.
Kui sa oled elav inimene, ülepea loominguline inimene,
ülepea teatriga tegelev inimene, võib juhtuda,
et võiksid seda filmi vägagi vajada, sest see on väga hea.
Roland soovitas seda mulle Simisalus ja see polnud nali.
Viljandi. öö vastu filo eksamit.
Ma ei oskagi nüüd öelda.
Tahaks jäädagi metsa.. kännu otsa ja riskida koos teiega.
mida kõike koos võib olla.
Ma ei oskagi nüüd öelda. Kõik on seal metsa sees... tantsib Kõrboja tantsu.
Joujoujou!
Siin Ryan Angelos räägib teiega!
Cool cool cool!
Teine katse võimaldamaks teile roppu huumorit, mille tegemisega staarid ennast lõbustavad.
http://www.youtube.com/watch?v=ggrZJX3J0Rk
Mmuah!
:)
Tähendab, läksime meie - Kait, Ivo, Ott ja mina - neljakesi öösel kell pool kolm Liisa tantsuproovi pausil Statoili kabanosside ja frankfurterite järele, kui möödus toonitud klaasidega Audi, aken vähe irvakil, millest hüüdis pinisev naisuksehääl: "Vitunäoood."
mõtlesin, et postitan midagi tarka, aga poh.
point on selles, et nahhui mul nii palju teha peab olema.
saigi lihtsalt ja lühidalt öeldud.com
"Well," I said, "there isn't any other way to get to know a lot of nice people faster than to be in a play with 'em."
- Kurt Vonnegut "Who Am I This Time?"
Võtsin endaga Heidelbergi kaasa Tallinnast värskelt ostetud Kurt Vonneguti topeltkogumiku "Palm Sunday / Welcome to the Monkey House". Tunne oli selline, nagu kannaksin kaasas ühte suurt maitsvat hamburgerit, aga sellist, mis toidab aju. Vonnegut teeb mind paremaks, ma tõesti usun seda. Ta oli väga hea inimene, vähemalt kirjutas küll nii.
Olen oma hotellitoas, kell saab Eestis 5 minuti pärast 3 öösel, siin 2. Läksin Frankfurti lennujaamast otse marsa peale, mis sõitis Heidelbergi ja siis otse teatrisse tänase festivalipäeva viimast etendust vaatama. Kaks meesnäitlejat ja üks naine pluss üks meesmuusik olid blackboxis ja rääkisid palju mikrofonidesse ning rebisid kildu, rahvas kõõksus ja õõtsus naerda, mina sain vist 7 sõnast aru. Aga meeldis ikkagi, sest neil oli lõbus seda teha ja värk oli kuidagi sundimatult lahe ja humoorikas. Mingi sakslaste-austerlaste-mustade-valgete-ameeriklaste-indiaanlaste-saksapaatoslikromantilisuse-pilamine, olgugi. Kõik oli hästi tehis ja pilav, aga siiras. Aga tuleb ikka leida selline elluvaade, mis annab jõudu ja tuge. Sellist, mis laseb rõkata ka. Muidu läheb rõvedaks. Seda õppisin täna oma esimestelt Heidelbergi tundidelt.
Kohtusin ka oma näidendi esimese lugemise lavastaja Nicolase ning Kioko osatäitjaga, armas blond poisipeaga neiu, kes ütles, et ma kirjutasin keerulise näidendi. Ütlesin talle, et ja-jaa, natuke isegi liiga keeruline. Peaks homseks mingit nalja sekka panema. Ta pakkus, et klounininad äkki. Siis sõitis rattaga koju.
Nicolas on väga naljakas inimene. Natuke nagu Gorillaze liikmed ja Ivo kokku pandult. Ta meeldis mulle juba siis, kui me mõni aeg tagasi telefoni kaudu rääkisime.
Homme on siis näidendi lugemine ja muud festivali asjad. Linn on metsamägine, jõe kohal kõrgete metsapuhmaste vahelt kumavad punaselt valgustatud lossid. See teater, kus värk toimub, on nagu siinne Vanemuine. On teatrit, tantsu, muusikat. Mitu eri hoonet. Minuga koos tuli Nukuteatri trupp, aga nemad on teises hotellis. Mina olen siin majas ainus eestlane ja mul on kaheinimese voodi, nii et kui tunned end üksikuna, siis tule. Olen siin veel kaks ööd ja lonely. Tõsiselt. Isegi korralikku saksa pornot ei tule, ainult reklaamid telefoniliinidele, mingi naine raputab imelikult tisse.
Kassett #3 (8. mai 2009)
