Teater - järelikult vale?

Paar päeva tagasi sattusin olukorda, mis mul siiani südamel on. Tunnen end veidi süüdi. Pihiks nüüd teile veidi.
Nimelt käisin teatris. 99-s. Vaatasin piltide seletamist surnud jänesele. Kõik tänu sellele, et teel Krahli aega parajaks tegema sattusin kokku Marko Lehega. Saime täpselt kaks viimast kohta saalis ja seadsime end huviga jälgima. Etendus algas sellega, et mehed tulid saali, ühendasid kõlarid ära, siis käis kerge pauk ja nad hakkasid ükshaaval oma kõlarite nuppe klõpsutama, siis vaatasid ükseisele kavalate nägudega otsa ja käisid ringi, uurisid pistikupesasid, pikendusjuhet ja etendasid suurt segadust. Jaak läks välja, naases mõne aja pärast, sosistas midagi Rasmusele kõrva ja siis küsis viimane muiates publikult, et kas tahame teada, mida Jaak talle ütles. Karjuti jaaaa! ning Rasmus teatas, et publiku all on mingisugune elektriasjandus, kus tekkis lühis vms, nii et kõlarid ja kõik-kõik on rivist väljas, niisiis alustavad nad mõne aja pärast uuesti. Otse loomulikult me ei uskunud neid ega me siis rumalad ole - prožed ju töötasid ja nad ise olid ka nii nautiva olemisega, et järelikult nad lihtsalt mängisid publikuga. Siis pistis ukse vahelt välja pea Mirtel ja ütles, et läheb veel aega, nii et võite minna välja kohvi jooma. Keegi ei liigutanud. Mõne aja pärast palusid siiski näitlejad endaga kaasa tulla, et saalis umbseks ei muutuks ja juhatasid rahva fuajeesse. Meie jäime saali, et näha, mis seal saama hakkab, kuigi minus kibeles kahtlus, sest ehk algab tõeline möll hoopis fuajees, aga rahunesin, kui nägin, et näitlejad tagasi saali jooksid. Taga vasakus nurgas saalist vaadatuna istus maskis Gert ja luges raamatut. Ta istus ja luges, vahepeal tõstis küll silmad ja vaatas, mis ümberringi toimus, aga kuna ta nii rahulikult istus, siis oli ilmselge, et see on osa lavastusest. Sellegipoolest pidin hulluks minema, sest tekkis pöörane huvi teada saada, mida ta loeb. Tema aga ei tõstnud raamatut ka kordagi sellise nurga alla, et mul oleks võimalik täpselt näha, milline see välja näeb. Midagi must-valge-punast oli. Igatahes istus ta ja liikunud oma kohalt kordagi. Korraks käis Tambet tema juures ja sosistas talle midagi kõrva (see omakorda huvitas Markot väga, et mida ta sosistada võis, see võis olla küll täiesti ebaoluline lause, kuid sellegipoolest oleks põnev olnud teada saada), aga tema jätkas siiski lugemist. Jõudsin mõistmisele, et Gert on kogu asja võti ja üritasin tal silma peal hoida. Tehnikud käisid igal pool ringi ja üsna loomulikult ajasid omi asju, nad ei püüdnud liigselt olla "nad ise", see oli hea. Kuigi oleks ju võinud leida realistlikumaid tegevusi sellises olukorras, enamjaolt nad lihtsalt kerisid erinevaid juhtmeid. Siis järsku ajas Rasmus istmete keskosast rahva eemale, sest üks tehnikameestest hakkas köiega ülevalt alla projektori juurde laskuma. Sosistasin Markole, et näe, pakuvad veidi meelelahutust ka. Mees hakkas laskuma, kuid miski oli lahti jäänud, nii et ta kukkus rahva keskele pinkide vahele. No see oli piisavalt sisse harjutatud, nii et ta kukkus pehmelt ja täpselt sinna, kus ei istutud hetkel, aga üsna jube oli siiski vaadata. See, kuidas ta teistele meestele karjus, et kes jättis midagi lahti, oli veidi üleliigne ja paisutatud, aga no mis seal ikka. Ta proovis veel ka teist korda, enne toimus aga tema ja Rasmuse vahel dialoog, kus Rasmus tahtis teada, et kas ta on ikka kindel, et proovib uuesti ja mees oli kindel. Vahetult enne laskuma asumist aga poetas moka otsast, et ei tea, kas ikka on kindel, aga sooritas siis katse edukalt, kuigi kui alla jõudis, kukkus tal prilliklaas raamist välja. See oli tore kokkusattumus, sobis stseeniga. Vahepeal oli lavale jõudnud lavastaja ise ja teatas, et ei ole kindel, kaua veel aega võib minna ja et enamik nende tehnilisest meeskonnast on hetkel mingil festivalil või messil. Mõtlesin, et huvitav, kas ta kasutab iga kord sama vabandust. Se´s mõttes tuli tal see vabandamine hästi välja, et mul tõesti jäi kahtlus, kas see ikka on lavastus või ehk juhtus tõesti tehnikaga midagi. Olime mõlemad Markoga õnnelikud, et ei olnud kelleltki midagi täpset etenduse kohta kuulnud. Samal päeval olin kahele inimesele maininud, et tahaksin seda tükki millalgi vaatama minna ja mõlemad vastasid, et mine jah. Kogu moos. Järelikult pidi mingi konks olema, kui nii üürikesed tagasisidemed mu plaanile anti. Aga no kui juba erialaeksami tagasiside on olematu, miks siis mitte teatrissemineku plaani oma, eksole. Igatahes olime me ka head kohad saanud, sest meie taga istus seltskond, kes argumenteeris üsna osavalt, miks kogu see värk on lavastatud, mitte tõeline olukord - seosed alguses Rasmuse poolt ette kantud streigitekstiga jne. Väga põnev oli kuulata.
Igatahes alustasid nad pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust algusest, enne ette hoiatades, et see probleem on küll lahendatud, aga võib etenduse käigus iga hetk uuesti tekkida, nii et hoidkem hinged kinni. Jäin ootama, millal nad selle hetke uuesti tekitavad, aga seda ei tulnudki. Etenduse lõpuni ei viidanud enam ükski märk algusemotiivile. Saalist lahkudes olin ma segaduses. Kas on võimalik, et tõesti tekkiski tehniline probleem ja see polnudki lavastatud? Aga nad ju alguses käitusid nii "tehtult" ja polnud üldse siiralt segaduses, kui probleem tekkis. Oot-oot... aga see tüüp, kes alla kukkus... ja nurgas istuv maskis Gert... kas ta siis polnudki kogu loo võti, vaid näitleja, kes vapralt oma positsioonil püsib, kuni etendus tõeliselt algab? No kuulge! Aga etendus kestis tõesti kuidagi kaua, eriti ühevaatuselise kohta...
Neid segadusseajavaid mõtteid ikka jätkus ja mida samm teatrist kaugemale, seda piinlikum mul enda pärast hakkas. Kas ma polnud mitte see inimene, kes otsib teatrist ausust ja vahetut suhtlust ja kui mulle antakse võimalus kogeda tõelist suhtlust publiku ja lava vahel, siis ma astun poodiumile ja teatan, et ma nüüd vaatan seda olukorda ülevalt alla, sest ma olen targem. No ikka maailma suurim lollus. See pani mind mõtlema, et kas siis on üldse võimalik saavutada teatris ausust, kui pealtvaatajad võtavad juba sisseastudes sellise suhte, et kõik, mida nad nüüd näevad, peab olema vale, sest see ju ongi teatri funktsioon - valetada. Mina igatahes tõestasin, et nii see on ja tunnen end seetõttu väga halvasti. PPRFffffffffkhssssnrmln küll!
Kõigest hoolimata olen õnnelik, et just sellel etendusele sattusin.






Aga muide, ma saan endale auto.

Ja ma olen nii tänulik, et lapsed on leiutatud.

Ostsime täna murutraktori.

17.06. (mu sünnipäevani on jäänud täpselt 1 kuu!)
Ärkasin oma tibukollases toas, kuhu ma tagasi sisse kolisin, vanemate kodus, Raplas. Ärkasin kõigepealt kell 9, siis veerand 10, pool 10, siis pool 10 läbi 5 minutit kuni sain viimaks aru, et Mul Ei Ole Täna Vaja Mitte Kuhugi minna! et mida rõõmu noh! Sundisin end tagasi magama ning suutsingi une kella 12 välja venitada. See vist siis ongi see kaua oodatud mölutamine, millest Koma rääkis.
Järgnev päev möödus umbes nii- hommikusöök, koristasin toa ära, igatsesin Teid, proovisin teatriajalugu kirjutada, kuulasin muusikat, pesin pesu (samal ajal igatsesin Teid), isa helistas, et sõidame maale uut murutraktorit katsetama, sõitsimegi, niitsin muru/heina (ise samal ajal proovisin välja mõelda, et kas karikakrad on juba ära õitsenud või pole nad sellega veel algust teinud ning igatsesin Teid), vaatasin tihti televooni, et äkki keegi on helistanud või õssõmõssinud, Ragne ja Kirsti olidki! Jei!! (see veidi leevendas mu igatsust), kui vend niitis, siis ma töllerdasin mööda talu maid ja tundsin, et suvi on Nii kohal, aga ma ikka veel ei saa sellest aru! Korjasin piparmünti. Jõudsin koju, avastasin, et ma pole 5 pool tundi midagi söönud ja tegime emaga riisirooga. Mõnus. Kirjutasin üles kõik asjad, mida ma suvel teha tahan ja kavatsen. Aeg-ajalt tekib tunne, et suvi saab kohe otsa, aga ma tean, et tegelikult ei saa. Sest alles täna saime uue murutraktori ja nii kaua kuni mul lube pole sõidan sellega mööda maid ja ilmu ringi ja niidan täiega ja täna oli mu suve esimene päev!

Nüüd läen teen piparmünditeed ja lähen magama.

Ja tegelt ka, igatsen Teid, noh.

Synecdoche, New York

          CLAIRE
          It's brilliant. It's brilliant.
          It's everything. It's Karamazov.



Kui sa oled elav inimene, ülepea loominguline inimene,
ülepea teatriga tegelev inimene, võib juhtuda,
et võiksid seda filmi vägagi vajada, sest see on väga hea.
Roland soovitas seda mulle Simisalus ja see polnud nali.

Viljandi. öö vastu filo eksamit.
Ma ei oskagi nüüd öelda.
Tahaks jäädagi metsa.. kännu otsa ja riskida koos teiega.
mida kõike koos võib olla.
Ma ei oskagi nüüd öelda. Kõik on seal metsa sees... tantsib Kõrboja tantsu.

8. lennu juunikuu Vargamäel

TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA TEATRIKUNSTI TUDENGITE ETENDUSED VARGAMÄE REHETARES.

Lavastus A. H. Tammsaare romaani ja novelli ainetel, pealkirjaga Kõrboja...

Lavastaja/koreograaf: Oleg Titov
!!!

Näitlejad/tantsijad:

Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Ragne Veensalu, Kirsti Villard, Jim Ashilevi, Loore Martma, Marion Undusk.

ESIETENDUS 31. mai, pühapäev 19.00
01. juuni, E algus kell 19.00
02. juuni, T algus kell 19.00
03. juuni, K algus kell 19.00
06. juuni, L algus kell 20.30
07. juuni, P algus kell 19.00
12. juuni, R algus kell 17.00
13. juuni, L algus kell 20.30

Täispilet 100.-, sooduspilet 75.-, grupipilet a'75.

Treiler YouTube'is, jah.

Raadiovariant? Just nii.

&
Piletid siit.

Dubaisse!

http://www.youtube.com/watch?v=uEA07p4DEbg

Teine Katse

Joujoujou!
Siin Ryan Angelos räägib teiega!
Cool cool cool!
Teine katse võimaldamaks teile roppu huumorit, mille tegemisega staarid ennast lõbustavad.
http://www.youtube.com/watch?v=ggrZJX3J0Rk
Mmuah!
:)

Viljandi ööd vol.43

Tähendab, läksime meie - Kait, Ivo, Ott ja mina - neljakesi öösel kell pool kolm Liisa tantsuproovi pausil Statoili kabanosside ja frankfurterite järele, kui möödus toonitud klaasidega Audi, aken vähe irvakil, millest hüüdis pinisev naisuksehääl: "Vitunäoood."

fookus ehk mis siis ikkagi on tähtis?

mõtlesin, et postitan midagi tarka, aga poh.
point on selles, et nahhui mul nii palju teha peab olema.
saigi lihtsalt ja lühidalt öeldud.com

Heidelbergi kroonika 1

"Well," I said, "there isn't any other way to get to know a lot of nice people faster than to be in a play with 'em."
- Kurt Vonnegut "Who Am I This Time?"

Võtsin endaga Heidelbergi kaasa Tallinnast värskelt ostetud Kurt Vonneguti topeltkogumiku "Palm Sunday / Welcome to the Monkey House". Tunne oli selline, nagu kannaksin kaasas ühte suurt maitsvat hamburgerit, aga sellist, mis toidab aju. Vonnegut teeb mind paremaks, ma tõesti usun seda. Ta oli väga hea inimene, vähemalt kirjutas küll nii.

Olen oma hotellitoas, kell saab Eestis 5 minuti pärast 3 öösel, siin 2. Läksin Frankfurti lennujaamast otse marsa peale, mis sõitis Heidelbergi ja siis otse teatrisse tänase festivalipäeva viimast etendust vaatama. Kaks meesnäitlejat ja üks naine pluss üks meesmuusik olid blackboxis ja rääkisid palju mikrofonidesse ning rebisid kildu, rahvas kõõksus ja õõtsus naerda, mina sain vist 7 sõnast aru. Aga meeldis ikkagi, sest neil oli lõbus seda teha ja värk oli kuidagi sundimatult lahe ja humoorikas. Mingi sakslaste-austerlaste-mustade-valgete-ameeriklaste-indiaanlaste-saksapaatoslikromantilisuse-pilamine, olgugi. Kõik oli hästi tehis ja pilav, aga siiras. Aga tuleb ikka leida selline elluvaade, mis annab jõudu ja tuge. Sellist, mis laseb rõkata ka. Muidu läheb rõvedaks. Seda õppisin täna oma esimestelt Heidelbergi tundidelt.

Kohtusin ka oma näidendi esimese lugemise lavastaja Nicolase ning Kioko osatäitjaga, armas blond poisipeaga neiu, kes ütles, et ma kirjutasin keerulise näidendi. Ütlesin talle, et ja-jaa, natuke isegi liiga keeruline. Peaks homseks mingit nalja sekka panema. Ta pakkus, et klounininad äkki. Siis sõitis rattaga koju.
Nicolas on väga naljakas inimene. Natuke nagu Gorillaze liikmed ja Ivo kokku pandult. Ta meeldis mulle juba siis, kui me mõni aeg tagasi telefoni kaudu rääkisime.

Homme on siis näidendi lugemine ja muud festivali asjad. Linn on metsamägine, jõe kohal kõrgete metsapuhmaste vahelt kumavad punaselt valgustatud lossid. See teater, kus värk toimub, on nagu siinne Vanemuine. On teatrit, tantsu, muusikat. Mitu eri hoonet. Minuga koos tuli Nukuteatri trupp, aga nemad on teises hotellis. Mina olen siin majas ainus eestlane ja mul on kaheinimese voodi, nii et kui tunned end üksikuna, siis tule. Olen siin veel kaks ööd ja lonely. Tõsiselt. Isegi korralikku saksa pornot ei tule, ainult reklaamid telefoniliinidele, mingi naine raputab imelikult tisse.