Marion magab.

Teretan teid Saaremaa päält!
Istun siin omas rahus, võitlen oma mõtete eest ja vastu. Tegelen enese üle otsustamisega.
Meil läheb siin kõiksuguselt. Meile pakutakse merd ja päikest ja tuult ja lossi ja segasauna ja kaltsukaid ja Draakonit, annuste kaupa kogemusi ja tõelisi laagrielulisi äratundmisi. Pingeid saab kah näha. Minul on aga nüüd küllalt aega egoismiks. Ja nii olen siin rohkem suunatud iseendale. Olen võtnud õiguse Minavahelised pinged siin esikohale seada. ja igatseda...
Aga meil on siin tore. Oleme toredad kõik. Marioniga käime öösiti jooksmas ja ujumas. Poisid mängivad rannas võrkpalli. Õhtuti sööme Kuressaare Linnateatri keldris päeval Rae poest ostetud kõhutäidet (Rae poes on muide jube pikad kassajärjekorrad). Vaatame koos televiisorit. Mõni päev teeb rohkem tüli kui teine. Ja küll see Draakon ka jalad alla saab. Hea on olla. Vahel peab veidi tõsisemalt kõnelema ja mõtlema. Ja siis on jälle hea.
Päike on meid ära kõrvetanud.
Kõik me oleme inimesed. Ja kõik me liigume oma tunnetel ja oma sisemuse ajel ja nii ongi see laagrielu üks huvitav ja pingeline ja ikkagi lõbus värgendus. Kõik lavastavad. Ennast ja teisi. Ja kõik omas suunas. Ja siis ma vaatan seda lavastamise šõumängu ja näen neid inimesi ja tunnen ennast üksi. Mõnel hetkel on see nauditav üksildus, teinekord paneb igatsema... Nagu elu ikka.
Ja Marion magab.