Viljandi, London, Manchester

Täna on 1. juuni, võib-olla viimane rahulik päev enne 17. juunit, mil on viimane erialaeksami päev; ja rahulik tähendab tänases mõistes, et 2 proovi (teistel 3, millele eelnesid varahommikused Marioni Bollywoodi muusikavideo võtted) + tegemata arvestustööde taak (visuaalne kompositsioon - olen ruumiliselt kõneoskamatu, omakultuur - kus elab majavaim?). Istun kateedris. Ivo vedeleb uniselt diivanilt, Katre susis teda ribidest.
Ivo: Miks nii? Miks nii?
Katre: Hea pärast.
Madis lutsutab plastiklusikat. Johannes on oma musta MacBooki sukeldunud, monteerib midagi. Hellar näpib oma nina, istub jalg üle põlve. Karl mängib basskitarri ja vaatab aeg-ajalt kooliarvuti friik-op-süsteemiga arvuti väikesest eredast kineskoopmonitorist mingit infi.

Kui ma Londonis ja Manchesteris olin, koostasin peas blogisissekannet kogetust, muljetest. See pidi tulema umbes selline:
Lennuk oli närviliselt ja rabeda lühimälu puhvriga terve Eesti Päevalehe läbilugemine, sest lendasin esimest korda elus üksinda, st sõpradeta. London oli hilisõhtuse Swiss Cottage'i basseinivee tänavalaternasillerdus. See oli esimene siider teatris, mis selle basseini juures oli, see oli valede müntidega maksmine. Inglismaa oli see, et mul oli lõpuni müntidega raskusi, aga teatribaari müüja ütles, et see on okei, tema pole ka Inglismaalt pärit. London oli homoabielupaari juures elamine ja nende mahekreemjat liivatooni vannituba ja suur peegel, mis tegi vannitoa suureks ja näitas peaaegu tervet mu keha, ja klaassein dušikardina asemel, millele toetudes kukkusin peaaegu üle vanniääre põrandale, sest see polnudki vanni küljes kinni, vaid liikus mu üllatuseks hingedel. London oli Serbia näitemängu lugevate näitlejate totralt jõuline entusiasm. See oli mastaapide vahe aimamine: haaratakse võimalustest, et ronida rambivalguse kätte. Loetakse serblaste ja eestlaste näidendeid, käiakse ülepea katsetel, et lugemisrolli saada. London oli entusiastlik Danny, kes õhetas mu näidendi visuaalsusest ja karakteritest ja kellel olid inimesed teatritest lugemisele kutsutud, nii et võimalused terendasid, võimalused terendasid. London oli butterflyga Tate Modernis Duchampi, Man Ray ja Picabia headspace'i eksimine nii, et 3 tundi haihtusid, andes endast märku vaid väsinud jalgade ja tähelepanuvõime lõppemisega. See oli mu elu esimene muuseumielamus. Tate Modern oli Patrick Wolfi mittenägemine. London oli mu kohmakad sõrmed Taneli näos enne head-aega-kallistust. London oli Sireti (korraldaja) ja Kauriga (tõlkija) Institute of Contemporary Artsi lähedal pargis murul istumine ja mitteilmuva intervjuu salvestamine. Teemad: miks Eesti dramaturgiat Inglismaal ei lavastata, miks tänane üritus oluline oli, kuidas me suhtume meie kirjandusse, klassikutesse. Orav jooksis murult puu peale.

Vahemärkus: Tolik tuli just proovist, mudis mu sääremarja ja ütles: "Kuule Tšimm-ä. Lähme võtame päikest. HaHaHa."

London oli kümnete ja kümnete teiste inimestega Piccadilly Circuse Erose (tegelikult Anterose) purskkaevu äärel istumine ja üle kuudeaegse vahe oma romaanikäsikirja avamine, ja ilmselt lõpetus Manchesteri bussis.
London oli üksinda Duke of York's Theatre'is uusima Briti dramaturgia tähtteose nägemine: Polly Stenham's "That Face" ja uute aimduste ja suundade kokkusaamine. Nad mängitasid Yeah Yeah Yeahsi ja Radioheadi ja ma olin natuke nagu wtf?-kust-lähevad-enam-kultuuriruumi-piirid minu ja nende vahel. Sain etendusel aru, milles esimeses näidendis kinni olin ja milles Polly näidend vabam oli ja sain aru, et fuck it. Pole vaja teha numbrit numbrist, mis pole number. Sinnahulka kuuluvad muuhulgas: roppused, püüd midagi kangesti tõestada, süüdistamine, moraali tampimine. Räägi mulle üks lugu. Ära peatu, ära korrigeeri, lase tulla. Ära pooseta, sa oled niigi moodne. London oli Miranda July "No One Belongs Here More Than You" ostmine "pood soovitab" eriväljapanekute laualt, see oli selle kogumiku lugemine tube'is ja pühapäevasuletud hallis Manchesteris; ja siis veel kahe eksemplari ostmine.

Vahemärkus: Johannes tuli brikettjäätist imedes kateedrisse.
Jim: Miks sinu kursusel oma blogi pole? Astusite kooli aastal 1992 või - siis polnud kombeks?
Johannes: Mis ma kirjutaks sinna. Et nägin täna Jimi või? Jimil on iPod?
(Nüüd imeb Johannes näppu ja vaatab, kuidas ma seda siia üles kirjutan.)

"No One Belongs Here More Than You" oli raamatu põlvedele langetamine ja sisemine ahhetamine. Niimoodi kirjutab! "No One Belongs Here More Than You" + "That Face" oli uus mõistmine vabadusest, mis kunstiga kaasneb ja krampi kangestumisest, mis kaasneb selle teadmise unustamisega. Manchester oli electro raudteealuses angaaris ja püstijalu DJ ja kõlarite ees magamine (nagu hobune). Manchester oli üksinda Morka googlemaps aardekaardiga linna peal uitamine, kui kõik kohad olid kinni ja vana Hacienda üles leidmine ja Joy Divisioni laulurea mõmisemine, Manchester oli Hacienda taga jõe ääres hilisõhtuse pardiga tõttvaatamine ja viitsimatus seda pikalt teha ja tähendusi otsida (inimene vs loom, erinevad adumised jne), pealegi tal oli sõber sealsamas jalgupidi vees. Manchester oli see, kui me olime üsna kurdid ja Morka ja Liisi tegid akna peal suitsu, tõusva päikese leebe kuld neile valguslinaribadena peale langemas; ja Morka mängis iPodist Vaiko Eplikku. Manchester oli see, kui ma olin just Manci jõudnud ja sõin Morka tehtud toitu, Morka triikis Liisi juukseid ja Mikk pani läpakast Buriali mängima ja see, mis oli "Untrue" became true, sest Manchesteri sugenev öö andis võtme. Jõime kiirelt elutoas alxi, kui takso all ootas ja helistas ja olime nii noored, teel Warehouse Projectile.
London oli Portisheadi "Thirdi" ostmine. Ja Tarantino-Rodrigueze DVD-de, muidugi, see pole mingi üllatus, selline on aeg.
Manchester oli Londonisse tagasi sõitmine, üle bussi vahekäigu istus inglise vanapaar ja mehele tulid vabinahood peale ja naine hoidis kangesti ja hoidvalt ta kätt, kuni see vaibus. Hakkasin peaaegu nutma.
London oli Massive Attacki Meltdowni postrite nägemine. London oli Kevin Spacey ja Jeff Goldblumi mittenägemine.
Inglismaa oli selja- ja õlakoti tassimisest valutav selg ja sürrealism, et inimesed teiselpool vett pidid end liigutama sellepärast, et mina kunagi oma määrdunud sinises tugitoolis ja suvilas telekat vaatava Kristjani kõrval midagi oma IBM Thinkpad T20sse kirjutasin.
Inglismaa oli "It's not your fault."
Hilinenud öölend Gatwickist Tallinnasse oli kramplik süvenemine pikka ja mitte kuigi heasse Radioheadi intervjuusse Word Magazine'is, mu jalad kuivasid vihmast ja lõhnasid halvasti.

Elu on iseenda tuimusest läbi murdmine.

Katre värvib pintsliga erialaeksami "Preili Julie" rekvisiite halliks.