Olen paar päeva vanem, kui olin reedel.

sõitsin reede õhtul Tallinnasse. või päris mujale. Muusika sisse minek on alati ära minek. paika, millel nime ei olegi. Koor! kuhu põgenetakse koos, kus tuntakse ise, aga vajatakse need paar päeva ainult teineteist ja leitakse helidest tehtud armastus. Aga oleks patt seletada midagi, mida seletada ei saa. Reedel ma sinna läksin. Veider... hetkega lülitatakse sisse teine süsteem ja kõik, mis muidu on igapäev, muutub kaugeks. Istusin seal, helid ja luule põses, ja püüdsin leppida kõigega, mis ma olen ja kuidas ma olen. Püüdsin unustada hirmu, mida inimesed minus tekitavad. Lootsin, et muusika teeb mind terveks. Aga tema surus mu tunnetele nagu täis põiele ja mina ei osanud endast välja saada. Kaks päeva ekslesin ikka edasi, olin endale kohutav. Ja siis üks hetk (tahan imeks nimetada seda), tuli vabanemine. Laulsime. Kui palju on minu süda nende poole!... nii ka sellel hetkel!... kui palju oli igatsust ja... mõistan, et üks aeg on läbi saamas (see lõppeb 12.oktoobril Mustpeade majas). Jään hoidma. Mina olen endast kõik andnud! Ja siis ma leppisingi.. et olgu nii... kõik paistab, mis paistma peab ja kõik on, mis olema peab. Ma ei oska enam tõesti paista nii nagu varem, kõigile ja igal hetkel, aga ma tahan nüüd rahuneda. mis väärtus olekski kõigile-kuidagi paistmises... sest tunnete viisil olen ma palju valjemalt kui välja anda oskan (sellest on ometi vahel kahju).
Mind kiskus kirjutama. Ja emotsionaalne olen ka. Lõppemised teevad emotsionaalseks ja kirjutades oskan ja tahan seda ehk jagada. Kirjutades ei saa keegi oma maailmaga vahele tulla ja mina olen edev küll, et mõni rida ainult endast jätta. Sest iga päev ma ju ennast nõnda ei jäta. Las siis jääb. Lugege mu mõnes päevast ja mõne päeva minust.
Üks lõpp tuli veel... minu puuriloom Felix sai otsa. Mäletan seda viimase hingetõmbe harjutust, mida Peetriga tegime...
imelik tunne on.
Päeva lõpp. Nädala lõpp. Minu tänase loo lõpp.