Öine Viljandi

Astun kollakasse laternavalgusesse inimtühjal tänaval. Külm tuul puhub läbi mantli ja tunnen kehal õrnteravaid jahedusetorkeid. Astun kiirel sammul. Tarvis jõuda koju. Ehk jõuan! Või ei jõua? Kuigi ühtegi inimmärki pole, võib alati kuskilt nurgatagant mõni rusikas kerkida. Küsimus on pigem selles, kas pääsen terve nahaga? Õnneks on piisavalt külm ja tundub et kambajõmmidel pole tahtmist tagumenti majatreppidel külmetada. Või siiski? Näen veidi eemal, nukuteatri ees, krõnksus kambamehi ja ühte tuttavat punast jopet - kas Rosin? Lällamine käib, nukkudel on läbu, oli esikas.
Kõnnin, nurgatagant ilmub minuga paralleelselt kõndima üks mees, üleni mustas. Tal on pikad jalad ja pikad käed, kapuuts üle näo tõmmatud ja kingad klõbisevad nagu õõnes puu vastu kivisillutist. Me kõnnime samas taktis, minu sammud on kiired, tema jääb seljataha.
Munga tänav, torniga majas põleb üks tuli, kui ma ei eksi, siis Liis Varese aken. Teeb ehk referaati. Aega pole enam palju, tähtaeg kukub kell üheksa.
Roheline kirikukuma võtab enda võimusesse minu kiirelt sammuva silueti. See suur valge hoone tundub nii rahulik kollaste lehtede meres. Kellelgi pole tahtmist kirikuaknaid puruks peksta. Rahu. Kuigi oli aeg, mil ka see valge hoone ennast kehtestas ja inimesi tampis nagu praegused Viljandi kambad. Kas jõuan tampimata koju? Näeb! Veidi veel minna. Tiik on kui peegel puude valve all. Sile ja pooleldi sogane. Hommikuti püüavad mingid ratturid sealt kala.
Ugala järve ääres laterna valguse paistel kõnnib mulle vastu vanamees, tohutu kilekott õlal. Vaatab mind ning olles minuga samale joonele jõudnud, jääb seisma. Vaatan teda pikalt, kuid seisma ei jää, mu sammud kiirenevad ja vanake hakkab samuti edasi astuma.
Kõnnin ja taban ennast hetkedelt, kus olen unustanud, et kõnnin sügisesel öisel Viljandi tänaval, sisemine tähelepanu. Oled oma mõtetes ja unustanud kõik välise.
Näen öist surnuaeda, mitmel pool on tillukesed küünlad hõõgumas, see teeb sünge koha kuidagi soojaks isegi meeldivaks sellel jahedal ööl. Kas jõuan elusana koju?
Säästumarket oma märgiga annab märku, et olen kohe kodus, säästa ennast ja ära parem tule. Trepikoja uks, lapsevanker, liftilülitid, aga lifti pole, neist tuleb vaid ajutine valgus. Lahtine koduuks....spagetid, ketšup, hambahari, pasta, voodi, uni.....Jõudsin koju!
Hööd!