Siis...

Siis magama heites tekib tunne, et kõik ju tegelikult minu oma on. Padi on minu oma, tekk on minu oma, voodi on minu oma, käed mu pea all on minu omad, keha mu linal on minu oma, mõtted on minu omad ja ainult Minuga jagatud, see vaikne hetk enne und on minu oma, uni tuleb minu oma... On aeg, mis end ainult mulle laseb end jagada. Ja keegi ei saa oma kiirust ja karusselli mulle liikuma panna. Kuulen kella tiksumist, mis muidu hoopis närvilisem ja tempokam on. Nüüd on tempo ja rütm minu omad. Ja ma mõtlen kui kaduv on see aeg. Ja hetk kaob hetke järel. Tundub tobe, et homme jälle päev tuleb, mis uuesti kaob. Ja hommik pole enam minu oma. Siis tõusen, sest keegi on nii ette kirjutanud. Panen riidesse, sest on paika pandud, et nii peab; panen riidesse, kuis oleks sobilik. Vaatan oma ärganud keha ja nägu ning leian jälle vigu neis, mis on teiste poolt seatud normidest väljas. Alustan käitumist, mis on mõeldud teistele sobilikena. Ja alustan uut päeva maailmas ja inimeste keskel, kes püüavad tegutseda kui üks mees ühise eesmärgi nimel tegelikult ühiselt toimimata; kes kõik on allutatud samadele reeglitele, et üheskoos olemine üldse võimalik oleks. Ärkan päeva ja algan sama naiivset tegutsemist. Kuni hetkeni, mil end õhtul voodist leian ja taipan, et ma kordagi päeva jooksul tegelikult ISE maailmas ei toimunud, ei märganud tõeliselt oma käsi ja jalgu tajuda, oma keha tunda, oma aega kuulata. Vaid ainult võrdlesin neid teiste omadega. See aga paistab paratamatu, seda tuleb tõdeda ja ennast kõigi ja kõigega lepitada.
On viimane sekund päevast, mis tõeliselt väärtuslik on ja lõpuks kõigel laseb väärtuslik paista.
Siis magama heites tekib tunne, et kõik ju tegelikult minu oma on!

Tootsi, Pärnumaa. 27. oktoober, kell. 00.41