IGASTUS on mu nimi.
tallinnapohmelus võtab tuure. istun üle kuu aja viljandis oma toas ja pesumasin peseb puhtaks minu pepeljajeviga täis higistatud lugematuid pluuse ja no-teatri põrandatel tumemustaks muutunud sokke ja ahi köeb, aga ei olegi nii külm, sest sven alles eile küttis. hea seegi.
ma kartsin, et esimene hetk siin saab olema hirmsam, aga eks näis. esimesele hetkele järgnevad paraku veel nii mõnedki, arvata võib, et hirmsamad. aga samas, mis ma sellest tallinnast ikka igatsen. kõik see, mis ta praegu nii kalliks teeb on ju otsas. ja mul on mu mälestused, mis on veel palju palju ilusamad.
pealegi on meil vana hea sõber lemps, kes vähemalt esimese öö mõttevaldkonna on ära sisustanud. tänud talle selle eest.