Kui ma koju jõuan.

Kui ma lõpuks koju, sellesse Kirstiga jagatud Raplasse jõuan, on jälle suur rõõm kõhus. Ja mitte ainult kodu pärast. Ma olen viimase 2 nädala jooksul tuhandeid, mõtelge, tuhandeid kilomeetreid maha sõitnud. Rapla-T-V-R-Tallinn-R-V-T-R-Viljandi...rongid erinevate,nii munnide kui ka ülisõbralike kontrolöridega, bussid [mõned neist kuumaga tapvad, teistes ei suutnud end ära kiruda, et oma lambakasukat selga ei pannud], hääletamisest vettinud labajalad ning toredad inimesed Haapsalust, kes päästsid meid neetud Türist, issi mõnusas autos elektronkella põrnitsemine, kui see näitab 05:45 ja ma ei usu iseennast, ei usu aega, ei usu und..

Üks aga jääb - tee. Mitmed kilod värvi, millega mustale asfaltile valgeid jutte on tõmmatud ja sajad tonnid rööpaid, millel sõites tunnen justkui rongisüdame tukseid. Tee mu ees ja tee mu taga ja tee mu all ja tee mu mõtteis ja teel ja tee ja teega ja ... nüüd järsku kodu! Terve homne päev kodu! Kaasas mõtted teist ja ülesanded koolist. Huuh kui mõnus on istuda siin lauataga kirjutades. Seista paigal. Tunda rõõmu, Puhast, siirat rõõmu paigalseisust!

Poleksiki osanud arvata, et kohalolek tundub nii võimas. Seismine nii kosutav. Siin väikeses lumetus Raplas.

musu.