No kuulge! Mis värk on?! Alles oli Tallinnas üksik olla. Aga nüüd ma ju olen Viljandis. Ja istun osakonnas ja kõik on nii vaikne. Tegelikult see ei tohiks ju olla mingi eriline vaikus, kell kaheksa õhtul on ta reede õhtuti tavaline asi, aga praegu kõlab ta NII vatiselt ja lõplikult, otsekui öeldes, et "kebi koju, siin ei juhtu enam mõnda aega midagi."
Nagu oleks Viljandi tühjaks jooksnud. Mida ta ometi veel ei ole.
Nähtavasti on selles tundes siiski oma osa ka siiani kergelt kestval pohmelusvatiseesolekul ja lumel, mis on vist nõuks võtnud Viljandi jõulude ajaks konserveerida.
Nii ta läheb..