Siis kui tüdrukud kodust ära lähevad...

Siis kui tüdrukud kodust ära lähevad ja mina üksi jään...
pesen ma hambad, teen peegli ees lolle nägusid, söön laua taga porgandit, kaanin sisse üha uusi tassitäisi rohelist teed, kuulan Klassikaraadiost EKNSi kontserdi salvestust, vahin vanu pilte, kirjutan tänu- ja lembesõnu armsatele inimestele, vaatan oma tuba hämaras valguses, söön ära jõulukalendri 8. detsembri aknakesest šokolaadi, kuulan uusi muusikalisi leide, millede kohta varem teiste kaudu head kuulnud olen ja nüüd ka enese nautimuste listi saan lisada, puhastan näo, segan tuld, vahin hõõguvate sütega tõtt ja mõtlen, et kas tapavad nad mind, kui nüüd siibri kinni lükkan ja magama poen, kõnnin köögi ja toa vahet, toa ja köögi vahet, mõtlen muusika peale ja tänan ilmselt.... , mõtlen, et sära on ja asju juhtub, püüan aknast välja vaadata ja selleks, et midagi näha, lükkan nina vastu klaasi.. vastasel juhul näen vaid enda surmunist nägu klaasilt vastu peegeldumas, panen tähele interneti masina tulede vilkumist, mis tähendab, et võin lugeda oma meile ja vaadata üle oma neti horoskoobi (mis ütleb mulle, et harmoonia on kohal)... ja kirjutan kursuse blogisse uue sissekande sellest, mis juhtub siis, kui teised tüdrukud kodust ära lähevad ja mina üksi jään...
ja näete siis...
.... ei juhtugi suurt midagi....