esmaspäev, 8. märts 2010

Mõnikord on ikka tunne, et ei oska nagu õigel hetkel õigeid sõnu öelda. Mingit oma seisukohta kaitsta, leida argumente.

Sattusin eile rääkima kahe näitlejaga ja vestlus oli mõttelt midagi sellist:

Vestlus Annega ja Gerdiga

A: Mitmendal kursusel sina õpid
M: Kolmandal
A: Kas teil töölootust on?
M: Ei tea, väga nagu ei ole vist. Kuigi samas, meie vanema kursa alt on tulnud praeguseks juba kaks teatrit.
A: Mis teatrid?
M: Cabaret Rhizome ja Improteater.
Päris toredad on.
A: Toredad?
M: Nojah. Ja osad sõidavad mööda lasteaedu ringi.
A: On nad õnnelikud.
M: Vist väga ei ole, nii palju koguaeg sõidus olla on tüütu.
A: No näed!
M: Me just siin arutasime ka, et kui kohe öeldakse, et sind ei ole kellelegi vaja, siis on see mõnes mõttes nagu vale lähenemine. Pigem tuleks noortele seada mingi eesmärk.
A: Nojah, aga ega see vale ei ole. Tegelikult nagu väga ei ole vaja jah. Nii kahju on neist Viljandi omadest. Teevad küll seal aastaid tööd,aga teatrisse ikkagi ükski neist ei saa? Ole kui andekas tahes.
G: Teatrijuhte isegi ei huvita
A: Jah. Siis nad on nii õnnetud.
M: Mina arvan, et igaühe õnn ja õnnetus on tema enda teha. Teatrit saab ikka kuidagi teha.
A: Ei ole! Ei saa teatrit kuidagi teha. Raha on vaja ! Kuidas sa tulevikus oma perekonda ülal hakkad pidama? Minumeelest ei ole teist teatrikooli vaja. Niigi on palju töötuid näitlejaid. Miks neid nii palju üldse vastu võetakse? Kuhu need inimesed kõik lähevad?
G: Viljandiga on see värk, et see kunagi loodud niiöelda teatrikool on loojatel üle pea kasvanud, elatakse justkui mingis uimas, reaalsusest kaugel.Koolitatakse näitlejaid olematutele teatritele. Milleks?
A:Teist teatrikooli ei ole vaja. Ei ole vaja. Ei ole vaja.
G: Võibolla ikkagi oleks, kui toimuks pigem mingi tantsu ja teatri süntees. Et see väljund oleks teine.
A: Võibolla tõesti. Aga praegu õpetatakse ikkagi näitlejaid.
G: Mõnes mõttes veetakse nagu noori alt. Petetakse nende lootusi. Kasutatakse neid ära.
A: Kasutatakse jah ära.
G: Tegelikult ikka on Viljandi omasid teatrites ka. Terve Rakvere teatri noortemate plejaad on Viljandi omad.
A: No aga ikkagi on näitlejaid nii palju! Sina tead kui palju on töötuid näitlejaid? Lavastjaid ei ole peaaegu üldse, neid oleks vaja.
M: Meil Viljandis koolitatakse ka lavastajaid. Meil on kolm ja nooremal oli algul lausa viis lavastajat, nüüd ka kolm.
A: Aga KES neid õpetab??
M: ......Kuidas sa üldse õpetad lavastajat?
A: Ikka saab õpetada. Aga selleks on tugevat kooli vaja. Tugevaid õpetajaid. Kui tahad korralikult lavastajaks õppida mine välismaale õppima.
G: Lavakast on ikka ka mitmed lavastaja eriala lõpetanud.
A: Aga kus nad on? Kus need lavastajad on ? Neid on nii vähe.
G: Laur Kaunissaare on lavastajana lõpetanud.
A: Kus see Kaunissaare on?
G: Kadi Tudre?
M: Kaunisaar ikka nagu teeb...
A: Kus on Kadi Tudre?
....................................................
.....................................................................
................................................................................
JNE

10 kommentaari:

Mari Poku. ütles ...

kurbnaljakas lugemine.

Liisu ütles ...

Selliste vestluste juures on tegelikult see veidrus, et endast ei hakkagi kahju, vaid hoopis teisest poolest.

Marion ütles ...

Jah. Aga KES neid õpetab..?!

Sedasama küsisid minult mu näitlejad pärast viimast proovi.
Ja ega ei olegi ka parima tahtmise juures ju kedagi süüdistada, et ma midagi teha ei oska. Kellegi süüdidatmiseks peaks see keegi olemas olema.

Loore ütles ...

Nää, mina olen ikkagi Madisega nõus, et igaühe õnn ja õnnetus on tema enda teha. Ja kui Sinus on piisavalt seda sisemist tuld, siis on ju kõik hästi. Siis tuleb veel Fortuunaga muidugi ka hästi läbi saada. Aga Viljandiga võib muidugi olla see sama "maailma külgetõmbeseadus". Et keegi nigunii ei usu, et meist keegi kusagile tööle saab. No ja nii ongi noh. Kui ei usu, siis järelikult pole Sinus seda tahet ka ja siis Fortuuna ka vaatab, et no mis ma talle ikka naeratan kui ta minusse ei panusta ja ongi õnnetus käes. Aga vastupidi, tuleb ise uskuda ja tahta ja teha. Mitte ainult halada, et keegi mind ei õpeta või et keegi mind ei märka. Meie ja meie nooremad ja meie vanemad ja meie veel vanemad kursused on olnud väga lahedad ja väga tublid ja töökad ja andekad. Ja neil, kel on seda tahet olnud, siis need on ka saanud, leidnud oma "sooja ja pehme aseme"! Ja selle üle tasub ju rõõmustada. Mina küll rõõmustan!

Merli Vajakas ütles ...

Mul oli küll kurb lugeda. Et keegi nii kinnise ...silmaringi või vaatega on...

Kait ütles ...

Mul on pigem kadi tudre pärast mure , ei tea tõesti kus ta on. Peaks äkki kuhugi pöörduma ?

Ott ütles ...

aamen.

Kirsti ütles ...

Loore, õige!

Jim Ashilevi ütles ...

Kadi Tudre on mu Facebooki-sõber. Kadi Tudre on Facebookis.

Dee ütles ...

Kadi Tudre on juhtumisi Tartus. Annab TÜT-is suzuki treeningut ning teatriteaduse eriala tudengitele režii aluseid.
Pole põhjust (ülemääraseks)muretsemiseks.
; )