Ma tänan.

Seda ilu, mis saabub, kui energia jookseb ühte kohta paika ja loob midagi äkitselt suurimat, peab iseendas hoidma. Eile õhtul kärutasin tühja kohvriga mööda munakive kodu poole. Olin viinast purjune ja energiast joobnu. Oli olnud etendus ja me olime jäänud kauemaks, olime lamanud saali põrandal ja muusika mängis ja Smeds tõmbas mu mütsi mulle silmile ja sõbrad olid seal ja Kirsti oli purjus ja hobusele tehti lõplikult lõpp ja toostid üteldi ja pandigi päris punkt millelegi, mis oli oh kui igasugune ja aina uhkem. Sain teilt eile väga palju. Me ise olime väga palju, tundus mulle. Tundus isegi veider, et inimestel koos võib nõnda suur võime olla lihtsalt ühte punkti tuua kokku kõik, mis meis kõigis korraga olemas on. Oli see meie endi teene? Või lõi keegi meid eile nii olema? Minu jaoks oli see eile tõesti kui uude usku astumine. Sain jõu tagasi.
Minus on terve aasta vältel olnud palju kibedaid tundeid ja nendega tegeleda on olnud raske. Need kaks nädalat Tamperes oli kõige tipp. Siis jäin endaga päriselt silmitsi seisma ja pidin hakkama saama. Ma mõistan, on väärtuste muutumine või uute tekkimine ja ometi ei mõista ma veel, mis muutub milleks ja mis tekib. Käib aeg, mil nagu midagi ei teaks. Aga ometi teaks nagu juba midagi. Ja miski kohe kohe nagu ilmuks mu ette ja võtaks mind. Või on see, et ma ootan, et miski mind võtaks. On tunne, kuis seisaksin esmakordselt ise teiste eest. Et on mina ja teised. Ja ometi on meie. Lootus minus väriseb, et paisata välja mu päris. Ma ei tea, mis see on. Aga on aeg seda loota tulema. On tunne, et kui äkitselt paiskun, mõistan ma seda, kus olla tahan siis, kui mulle antakse vabadus oma koht valida. Ja kui paiskun, julgen olla ma seal, kus minust paiskuv saab kõige vabam olla.
Me kõik elame selle nimel. Ja siis ei tohi endale valetada. Kui otsida midagi, mis päris, peab olema enesele valusalt aus. Ma tean, on vahel väga valus. Aga see kõik on millegi Oma nimel.
Me elame üle kõik igavesed otsingud ja see, et otsida üldse saame ja võime, on ilusaim ja ainsaim põhjus, miks üldse nõnda oleme.
Ühesõnaga... eile purjununa ja tühja kohvriga ja kolme punase roosiga ja viiuliga Kanutist koju tatsudes ja kiirustades ja enesega vesteldes, mõistsin kui hästi on maailm äkki koos. Oma ema nägemine oli eile nii armas. Ja mu õde kallistas mind selja tagant. Ja isa saatis sõnumi, milles sisalduv info oli armastusest toimetatud. Ja igasugu ilusaid hoidmisi ja ütlemisi oli tollel õhtul. Ja ma rääkisin sellest kõigest endaga ja oma armsamaga. Ja olin väga tänulik.
Ma olen teile meie kasvatamise eest väga tänulik. Ja armastust ei pea ma varjama.