Mõtlesin siin, et kas see, kui me neid niiöelda remake' reklaamiklippidena kasutame ei tee meist samasuguseid tõpraid nagu Peeter Võsa, kes teiste inimeste ja nende probleemide üle kaamera ees naerab?
Klippi filmides ma sellele ei mõelnud, püüdsin lihtsalt võimalikult täpselt teist inimest järgi teha, mitte mingi kurja ega mõnitava tagamõttega. Aga kui me ikkagi selle klipi avalikku ellu paiskaksime mõistetakse seda tõenäoliselt teisiti. Me ikkagi mõnitame neid inimesi, tahame seda või mitte, sest me teeme järgi kaamera tõlgendust. Võsa on ju need inimesed läbi oma saate naerualuseks teinud.
Võibolla peaks me ise oma idiootidele, iseendana mingeid sarnaseid olukordi mõtlema. Kuidas nad päriselus elaksid vms. Seeläbi naeraksime iseendi üle, mis on alati eluterve.
esmaspäev, 20. september 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
chillllax, madis :)
no aga see on ju see sama Sinu lause, väikese muudatusega siis, et kui Sa ise tegelikult ei tunne, et Sa kedagi mõnitaksid, siis kas Sa tegelikult ikkagi mõnitad? Minu aevates vastus on, et ei. Sest saaks ju aru, kui Su eesmärk olekski parodeerida nõndamoodi, et halb hakkaks. Aga seda Sa ju ei tee. Sinu eesmärk "Siberi tüübiga" oli ju teha võimalikult ehe re-make ja see tuli Sul ka ju hästi välja (kui just Ivol midagi kobiseda pole või Oti märkmik kah vastupidist ei arva/arvaks). Ju?
Aa, ja üks asi on ju veel ka see, et millisena kaamera sellel paista laseb. Milline on saatejuhi vaatenurk ja eesmärk selle väikese klipiga. Võsa-Petsi eesmärk ju ongi vaatajaid naerutada (eks ka küllap harida ja oma elule mõtlema panna, kuid mine tea, võibolla ka mitte). Aga meie re-make'idel seda eesmärki ju pole. Hea küll, ühiskonna nussimine ja muu see, aga see on nüüd juba ebaoluline jutt.
Kas sama ebaoluline, kui Murphy sealt "Alien 3-st"?
Postita kommentaar