teisipäev, 26. oktoober 2010

Ska!

Mõtlesin, et kas mul on sellest kogemusest midagi jagada ja tükk aega mõtlesin. Kõige parem mõte hetkel tundub mõnede piltide maalimine, sest maalida mulle meeldib.

19.
Toa keskel on oksepangikesed. Igaühel on ka oma isiklik plastiksupikauss, kuhu rops ära mahutada.

Keskealine abielupaar, üleni valges, tunduvad selles asjas veteranid.

Hobuseraua kujuline inimestekogum kuulab Peeterraudsepalikku latiinot, kes rätsepa asendis meile metainfot jagab.

Vedel tubakas - vänge pask- mees valges luristab kaua. Ska vaimu ootamine.

Ropsitalgud jäävad tagasihoidlikuks - Jim täidab termostassi. Mari Tammar ja Kirsti juba sõidavad, mina vaatan kannatlikult seisvat kella, kolme tunni pärast on okset oodata. Kell 5.20 lähen oksele , sõitma ei hakkagi.


20.
Samad protseduurid. Vibratsioonid. Ska vaim proovib minuga vägivallatseda, aga mina vastan talle oksega. Näen enda keha kase juurtele öökimas ja kiidan takka. Nagu ei mõtleks, nagu ei hingaks, nagu oleks kehast veidi väljas, aga võibolla kujutan ette.

Üks mees - mina- vaatab minut aega keha vildakil kuud, proovib seda zuumida. Üks naine on otsmikuga verandal. Üks naine on pea käte vahel trepil. Vihmatilgad on kuradi valjud. Ivo kõigub, silmad kinni, naeratus näol, kuni tasakaalu kaotab. Jalakas öögib puude vahel, šamaan laulab talle. Üks naine tuigub esikus ja vaatab köögi ust.
Kallistan puud ja proovin teda mõista, korraks nagu mõistaks, aga võibolla kujutan ette.

Inimesed soovivad, käes vedeltubaka kausike, Kirsti oksendab kilekotti. Arendan šamaaniga telepaatilist vestlust, aga võibolla kujutan ette.

Too õhtu oksendavad veel mitmed, korraks teeb šamaan oma häälega äratuskella, aga lülitan välja ja magan.

21.
Eelmine päev ehitatud higitelk on meie hommikukuulutaja. Proovin näoga aurupilvele vastu seista, aga jään alla. Palved ja regilaulud. Alasti külmas rohus vedelemine paneb maa keerlema.
Jõuetu keha jõuab, üllatavalt palju jõuab. Püha hommiku joomaaeg. Pärast tunniajast joogivaba sauna olen viimane, kelleni veetass jõuab ja sellel hetkel tunnen, kui eriline üks lonks olla võib.


26.
Ma ei teagi, kas kõik see mõjus mulle kuidagi vaimselt. Purju nagu tegi, aga kas ma selle kaudu ka targemaks sain, ma öelda ei oska. Jimi skepsis kolis minu majja ja täna ning praegu tunnen, et ega rong vist väga välja ei sõitnud. See tekitab natuke viha ja trosti, aga võibolla toimubki praegu rongisõit minu viha ja trotsini. Miks, ma ei tea? Äkki on vaja.
Aga võibolla kujutan ette.

3 kommentaari:

Marion ütles ...

Aitäh, Madis.

Loore ütles ...

Meile kõigile on vaja!

Kirsti ütles ...

Kindlalt sõitis välja, ma istusin su kõrval, ja kuigi mina olin puhta Peruus omadega mingites mõõtmetes, siis olid sina vähemalt minu jaoks kuskil Leedu kandis ikka