õrn on sügis.

Hetkeks sadas vihma ja lehti korraga. Aga päike ka ei kadunud ära. Sügis pani kõik letti. Kusagil pidi olema siis ka vikerkaar ju ometi.

Mul on natuke kurb. Kõige isiklikumas mõttes on see minu oma asi ja tegelen sellega iga päev. Aga miks ma pean ennast koguaeg süüdi tundma? Teie ees ka. Eks ma kardan lihtsalt väga. Ja mõtlen süü enesele välja. Ja pidevalt püüan end õigustada.
Kirjutan teile.
Et ma ei tule ayahuasca rituaalile ja võibolla ei taha tulla Soome ja võibolla ihkan vahel kusagile ära ja ei taha alati rõvedusse uskuda ja oma tisse paljaks tõmmata ja olen vahel kurb ja kardan väga palju.. selles kõiges oleksin nagu süüdi. Aga ei ole ju? Loomulikult on vastus see, et ma ise lihtsalt kardan süüdi olla ja siis tunnengi, nagu kõik, mida tunnen ja millele vastu olen, on vale.
Vahel kipun enda sees asjade vastu ka jonnima. Aga jonn tekib samuti kusagilt. Ju siis ihkan vahel midagi, millest pole mul endal aimu. Või ei oska/saa ma enesele võtta seda, mis ärataks mu rohkem ellu. Küll ma siis mõtlen, mida jonni vastu ette võtta.

No näed siis, jälle ma kirjutasin endast ja tahtsin tähelepanu. Ju siis vajasin seda. Nagu puhastumise mõttes.

Tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikult väga vajan teid. Hoolimata sellest, kes ja milline ja kui kaugel ma vahel olen ja mida igatsen. Ja selle tõestamiseks teen teile homme kooki.

Nüüd hakkas rahet sadama. Vaata aga sügist.