junni unelm.

Minu unistus hakkab täituma. Lähen õhtuti magama ja mõtlen, et oh sa raisk, mis asi see Elu ikka on. Noh.. et nagu korraga imestan juhtuva üle. Sest kui kauge ja võõras on see alati olnud. Ja olen seda ju ikkagi koguaeg ette proovinud kujutada (auto akendest välja vaadates, muusikat kuulates, voodis lebades... teate ju küll neid unistamise kohti?) ja ikkagi ei usu, et minuga midagi juhtub. Nii on hea. Ma ei tahagi uskuda (või noh.. tahan uskuda iseennast, aga mitte seda pilti). Sest siis ma jään plikaks. Ma ei taha suureks kasvada. Ma tahan, et asjad juhtuksid, aga mina ei saaks sellest aru. Siis saan jälle uuesti imestada, et oh sa raksakas küll.. et ma va kääbus vahel iseseisev ja tubli suudan olla. Et nagu polekski mina.
Ja lõppkokkuvõttes ei peagi millegi täide viimine keeruline olema. Ainult, et ma nüüd ei kardaks jälle vaimustuda kõigest sellest. Et ma nüüd ainult häbi ei tunneks. Sest vahet ei ole ju kõik see, mis pole minu oma. ja vahet ei ole, mismoodi võtate te seda minu melanhoolses õnnetujus kirjutatud puistet. Ma vajan toetust. Sest üksi on vahel jube raske innustuda. Aga mind toetatakse. Ja see paneb mind uuesti imestama.
Ja kuigi käib elu ikka nii nagu käib.. et läheb ja siis jälle ei lähe ja... teen ma täna tema ees uhke kummarduse. Taandan ennast elu eest tänama.

.. ja suurest tundepuhangust kantuna, andsin teile teada...