Purjus naine üksi kodus.

Ma ei tahtnud täna üldse üksi koju jääda. Aga tänu iseendale jäin ma seda ikkagi. Ja nüüd olen purjus, sest midagi muud ei suutnud ma enese olemisse välja mõelda. Nõnda siis olen kodus koos Purjususega. Ja kuigi olen üksi, on kõige tobedam see, et minus on juba tekkinud tahe öelda kellelegi, et "austan teda"! Ja minu meel on juba heitlik. Juba hoiab miski mind tagasi, et ma ei hakkaks nii haledalt blogisse austusavaldusi jagama ja samal ajal on minus see kiusatuslik miski, mis vajab, et ennast valla päästaksin. Ja nüüd ma siis ei teagi. Melanhoolsus ja Elu-on-minu-oma on ka mõlemad siin. Kõik on nagu päris. Ainult jagada pole kellegagi. Aga see on vaid minu enda süü. Õpi siis jagama, loll kääbik!
Aga edasi ma ei kirjuta, sest edasi tuleks vaid üks kirjalik purjus inimese südameraputus ja kõikide teie au tõstatamine! Aga lühidalt- kuigi ma vahel avastan end jubedasti kartmast ja sellega vaid lähedust peletamas, austan ma teid sitaks! Ja ma elan praegu vaid selle hetke nimel, mis minul siin täna enesega tekkinud on. Kui oleksite siin, siis naeraksite mu üle! Sest nii klassikaline ei saa küll olla üks hetk ja üks naine siin!

PS! Vahel näen üht õudset und, mille põhjust täna mõistsin.

Homseni, mu Karamazovid!