uni mul jällegi kadund
akna all hüiab mind kevad külm
taevaseid hetki adun
kell tiksund hääletult jälle pool 3

vahtkummist mõtted ja räbaldund riided
viskan ses öös alla tänavale
kandku neid kandjad kes jaksavad kanda
mina astun trepist alla
paremale

mööda ei lähe must seegi hommik
taskusse korjan ta sekundeid
varaseid juuri ajab laupäevahommik
hapraid ja purunevaid täpselt nagu meid

puuvõradesse on kinni jäänud
mõni väike rabelev taevatäht
lõikan puruks kõik kütked kõik tarbetud vaevad
ja hakkan südamest uskuma iseend.



ja nüüd lähen õuue.