On sul vahel tunne, et tahaks kõik oma lemmiklood üheks mp3ks kokku keevitada ja siis süüa seda üüratusuurt müra täisvõimsusel ja neelata kõik korraga alla või panna kokku kõik oma lemmikraamatud ja lugeda neid kõiki korraga, igat lehte ja lauset korraga, nagu suurt raamatuburgerit? Nägin täna etendust, mis (mitte võib-olla, vaid tõenäoliselt kindlasti) muutis mu elu, nüüd ei tea terve ülejäänud päev, mida endaga peale hakata. Etendus ise kestis pool päeva. Mitte mingis ülekantud tähenduses, vaid päriselt kestiski kuus pool tundi. Nüüd on selline kribeluskrabelus, tahaks midagi tõelist luua või teha või vaadata ära mingi film, mis mõjuks nii võimsalt, et paneks mu ära magama. Mitte nagu koera, vaid lihtsamalt, lööks homseni siruli. Sinika näkku ja siruli. Just vaatasin kahte, kumbki ei mõjunud. Nüüd kuulan Atlas Soundi. Mida muud. Ma olen lollakas, kui ma passima jään.