Ülenurme vanasõna: kes uue aasta esimesel päeval antud lubadusi murrab, see teeb järmisel aastal vanakuradile Jõuluvana.

Usud küll tõelistesse asjadesse ja ainult tõeliselt tahakski elada. Aga siis kui tõeline käes on, siis ei oska enam kuidagi uskuda. Siis tundub võimatu, et päriselt ka... ja kas tõesti...
Aga nii elades vist ainult tõelus säilubki. Kui uskuda ja siis kõike jälle uskumatuks pidada. Noh.. see naiivsus ja imestamise tunne... Et võid aina uuesti leida samad asjad ja ikka pidada uskumatuks nende olemasolu ja siis tänada ei tea keda.. et saad kuulda ja näha ja tunda kehas plahvatavaid õnneõigeid tõdemusi, et vot nii ma jääks...
Igasuguseid asju saab erineval viisil ütlelda. Võib öelda "Head Uut Aastat" üle moka või teha seda koos kallistuse või teise pead siludes või karjuda seda käed laiali metsas kännu otsas kogu loodusele või sosistada või panna sõnum ainult silmadesse või laulda seda ühe noodi peal teistele ette. Öelda tahan vist seda, et iga meie öeldud sõna ja pilgutatud pilku kasutab keegi kusagil ära.. see tähendab.. kõik jääb alles. Ja helinad tekivad. Ja kui siis laulda.. siis on helin kahekordne... muusika on seega ühel häälel esitadeski polüfooniline. Et siis.. millegi ütlemiseks on alati erinevad viisid, aga mõni viis on viisim. viis heliseb. Minu keha on füüsiliselt väga väsinud... käed trükivad ise. Trükivad, mida tahavad ja tekivad väga segased read. Aga need on ka midagi, mis alles jäävad ja nii saab minu tõeliselt kogetu täna siin maha öeldud sellisel viisil. olgu.
Siin maailmas kohe ei saa teisiti, kui imestada.. lõpuni ja lõpmatult. Ja elada usus inimestesse ja neid suure sülega armastada. noh.. ikka nii nagu kõik eneseabiraamatud kirjutavad. ikka nii. et armasta ennast ja teisi ja vaata elu nii, nagu sa seda esimest korda vaatad ja anna oma tänu igasse hetkesse. no mis sa teed. usu ja näe uskumatut! Head uut aastat!