esmaspäev, 5. jaanuar 2009

tüdruk istus puu all täitsa üksi. seal ta istus ja mõtles et võibolla tahaks puu otsa ronida. metsas oli puid küll veel, aga millegipärast ei julgenud ta selle puu juurest kuskile minna, äkki enam ei leia üles ja siis ei teagi mis vaade selle puu otsast avaneb ja äkki on see just metsa kõige kaunim vaade. seal ta siis istus ja ei teadnud õieti millist pingutust teha et ronima hakata, sest kui juba ronida, siis peab ronima, sest alla tulemine on raske...kukkumine on neist allatulekuvariantidest kõige kiirem ja seda tüdruk kartis, "milleks karta, jõudu ronimiseks ju oleks...aga ikkagi kui see ei ole see puu on ilma kukkumisetagi allatulek väga raske. Hiljem üleval võiks lendama õppida ja sinna endale pesa siis teha kõige kõige tippu kus näeks enne magamaminekut päikeseloojangut ja öösel tähti. jah fucking suur puu on, miks ma just selle valima pidin. Siin rohelise sambla sees on ka hea ja ilus, aga millegipärast on tunne et seal üleval on veel parem...Mitte ühegi teise puu koor ei tundu käe all nii meeldiv, mitte ühelgi teisel puul pole nii võimsaid oksi ja ilusat võra ja need puulehed,mitte miski ei näe nii roheline välja kui need, mõnikord tundub et need lehed ei koltugi sügisel, vaid väga märkamatult vahetab puu lehti" tüdruk tuli siia kindla teadmisega ja pimesi, nagu mingi asi oleks tema eest ammu juba otsuse ära teinud selle puuga kohtuda. "Kas ronida või mitte, äkki see puu ikkagi ei meeldi mulle, et äkki ainult välimus? või on sisetunne ilma nägemiseta otsuse ära teinud ja üldse......kas tõesti võiks mina selle puu otsas elada, seal elavad ju ainult muinasjutud, aga äkki ma tahangi muinasjutt olla... kes see muu siis veel võiks olla.....okei ma panen silmad kinni ja alustan nullist....0 ...1...2..seal seal see on ja mina lähen sinna"
ta pani silmad kinni tõusis püsti ja liikus sinna kuhu jalad ja käed ta viisid, mis sellest et võib-olla oleks võinud minna kiiremini ja kaugemale ja edukalt silmad lahti, millegipärast oli see talle kindlam. ta tegi puu ümber ringe, oodates kuhu maapind ta juhatab, sest tee viib su alati sinna kuhu õigem on, tuleb ainult minna. Tüdruk usaldab.

2 kommentaari:

Ott ütles ...

nagu ma juba ütlesin.. sa peaksid oma muinasjuturaamatu kirjutama;)

Maris Tomba ütles ...

See on kui lugu "Väiksest Printsist". Sama rütmiga. Ja seest teeb õrnaks, sest see puudutab.