Tegelikult ei ole ju karta midagi, elu läheb ju alati edasi, sest inimene on iseendal alati olemas. Vaatan viimasel ajal enda ümber ringi ja saan aru kui sõltuvuses ma inimestest olen, samas ei tohiks olla, sest see takistab mul olemast mina ise, ideaalne oleks olemine mina isena nii, et teised minu ümberon ka mina ised ja siiis ongi kõik harmoonias. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks olla juba vanem ja vaadata oma noorusaasta otsinugtele lihtsalt rõõmsas tagasivaates tagasi, näha miks mingi asi oli vajalik ja kuidas miski tekkis,praegu olen selle sees ja ei suuda ennast kõrvalt vaadata. Nagu väike põder, kes vahib hirmunult autotuledesse ja ei liiguta ennast vaid ootab, et auto mööda sõidaks. õigupoolest ei ooa sedagi sest tal onju surmahirm..mul surmahirmu pole...vahel on hirm olla valel ajal vales kohas kui kuskil muja toimub hoopis õige asi, aga tegelikult on õige asi ju siin..minu juures ja sinu juures ja sinu juures. Teie olete praegu Oti juures. ja minu juurese oleme ainult mina ja mina ja mina, isegi kassi ei ole mul, sest...