sai sissekanne pelgalt vajadusest kirjutamise järele.

Kui peab Ise, siis peab. Aga ikka otsib ta tuge. Ja arvab, et leiab selle enese väljendamisest. Loomisest. Kui inimene peab üksinda täiuslikuks saama, siis saagugi. Aga ta noh kohe ei saa, kui peab otsima tolle teise üles. Ta kohe ei saa üksi oldud. Ei saa inimesega ja inimeseta. Ei saa väljendumata ja väljendades. Iga nurk pitsitab ja teeb natuke haiget. Need tema enda tehtud nurgad. Ta teab küll, et tuleb näha end ise. Ja ega kirg mõne inimese järele või loomise järele toda nägemist takista. Aga vajadus toetuda on nõrkuse nähe, on äkitsi maapinna kõikumine, igavese igatsuse tulemine. Ja vajadus pidevalt luua, talletada, mõtted seada, panna kirja, olla kirjas, helis, pildis.. on nõrkus. Või haigus. Kunstnikud on kunstnikud, sest nad ei tule enesega toime. Ometi.. kui on mõni haigus, mille kätte elu lõpuni anda ja surra, siis just see- loojaks olemine. Haigus, mis ise ennast peaks ravima. Haigus, mis võib saada päästjaks. või ühel käredamal hetkel eluloojale kirve pähe virutada... nii et kogu mõte ta mõttest voolab pääst välja ning kõik kohad saavad verd täis. (öäk)
Lihtsalt, kui enam midagi mõelda ei oska, sest kõik mõtted on võimalikud, jõuab ta selleni, et peab ikka kuidagi Ise saama ja teised rahule jätma. Aga kui ta on loojaks sündinud (mida ta vahel seksika pilves pilguga kaugusse vaadates unistab), siis otsib ta enam ilu ja nägemist. Aga leiab nõrkuse, sest tahab ilu jagada. Ja luua Armastust teki alla või paberile. Siis kurat, parem ollagi haige ja nõrk. Sest mis on see ilu, kui seda üksi ja endale nägema peab. Nägemine ja ilu ongi nõrkadele. Liigtugev on liigrangelt vormitud. Aga liigtugevaid vaevalt jagub. Haiged ehk puha kõik. Sest ihkavad...
(nõnda õigustas ta ennast täna haiglasena tundes)
Maailm nõrkadele!