Päevad tulevad ja lähevad ja proovid nende sees tulevad ja lähevad. Mõni proov on toredam ja mõni üldse mitte. Ja nad kõik on rasked. Väga, väga rasked.
Sest mitte kegi ei ole mulle kunagi õpetanud vähimatki selle kohta, kuidas proovid toimivad, mida nendes tegelikult tegema peaks. Mis järjekorras oleks kasulik asjadele läheneda. Ma ei ütle, et kui mul see info oleks, siis ma seda ka kindlasti kasutaksin..ei. Aga see pole üldse oluline. MingiGI baas võiks mul ju olla selles vallas pärast kahte ja poolt aasat "lavastajaõpet". Tõsi, ma olen olnud osaline prooviprotsessis. Ma olen teoreetiliselt isegi nagu midagi lavastanud. Natuke. Aga see on kõik olnud nii turvaline - omad inimesed, oma keskkond. KOOLIkeskkond. Koolis tehakse ju kõike nii teistmoodi, kõik on nii avatud proovima, hullusi tegema, eksima.. Isegi siis oli mul probleeme. Ja nüüd inimesed, kes mind ei tunne, keda mina ei tunne..koht, mida ma armastan, aga mis on mind kunagi vastu võtnud hoopis teisel moel.. Tegelikult on kõik korras. Täiesti. Keegi ei ole surnud ja sellest saab veel asja.
Aga teid ma igatsen. Teie lolli juttu ja tarka juttu ja naermist ja nutmist ja hunnikus elamist. Ja suhtlemise ausust ja vahetust ja loomulikkust. Armastust.