Ma

Kohtusid Mari ja Maili (lühenditena Ma ja Ma) ühes Karamazovlikus kohvikus väljaspool piire... unenäos vist...

Ma- Pean sulle ühe asja üles tunnistama. Ma ei oska armastada. Ja just lähedasi. Neid on kõige raskem armastada. Armastuse ees tuleb olla alandlik, aga just siis, kui on tunne, et nüüd on armastus käes, tuleb oma Mina/Ma ja rikub kõik ära.
Ma- jah, midagi sellist on mulle ka räägitud. Et oma mina/ma tuleb ja rikub armastuse ära. Aga inimestes on tegelikult väga palju armastust. Olen näinud inimesi, kes armastuse ees lausa jumalikult alandlikuks jäävad ja armastavadki.
Ma- jah, aga mina seda veel kogenud ja näinud ei ole. Ja ma arvan, et paljud inimesed ühes minuga.
Ma- Võibolla sa lihtsalt kardad seda näha...
Ma- võibolla. Aga inimesed teevad haiget ja see ei tähenda ju armastust.
Ma- Aga mis on armastus?
Ma- See on siis, kui sa jääd ühte inimest nii andunult vaatama, et unustad enda ära. Ja vaatad teda võibolla nõnda mõne hetke või võibolla läbi kogu oma elu. Aga inimesed ei oska ennast ära unustada ja anduda. Ja rikuvad armastuse ära.
Ma- Aga armastus on nõndaks siiski olnud. Ja tuleb jälle. Viibib mõnes hetkes või moodustub eluks. Pole olemas aega, mille vältel üks õige armastus kestab. Ja pole olemas mõõtu, mille järgi armastus on armastus või pole seda.
Ma- Maailmas juhtub nii koledaid asju ja mina ei oska enam inimlikku armastusse uskuda. Maailm on kõik ära rikkunud.
Ma- Sa ei oska uskuda jumalikku armastusse, arvan ma. Ja inimlikku armastust ei oska sa näha. Aga kui sa näeksid inimlikku, siis oleks jumalik kohe nõndasama kohal. Ja sina ise oled maailma endas ära rikkunud. Oled rikkunud pildi maailmast sellele ühtepidi vaatamisega. Ma rikub ise ära armastuse.
Ma- Ma pole midagi teinud. Ma on tõesti alati armastada tahtnud ja sellesse uskunud. Aga täna on see nii raske.
Ma- Nägin täna ühte naist bussijaamas seismas. Linn oli rahvast täis ja kõik liikusid kusagile Tampere klubidesse. Ma ise olin veidi purjus ja rääkisin endaga. Ja siis nägin seda naist. Ta oli veidi suurem . Nägin teda selja tagant. Ja see tema selg oli nii kõnetav ja mulle tundus, et see naine nii üksi on. Ja siis kõva häälega laususin, et keegi ei tohiks olla üksi.. et kõigil peaks olema vähemalt üks keegi, kes oleks tema oma ja jagaks tema maailma ja ei laseks tal kaotsi minna.
Ma- Aga inimesed on ju egoistid. Jätavad teise üksi.
Ma- Keegi teine ei jäta kedagi üksi. Ma ise jätab ennast üksi. Asi pole armastuse otsimises, asi on ise armastamises. Armastus on alati olemas. Ja see tuleb enesele võtta. Keegi teine ei saa armastada. Ma ise saab. Nägin täna seda linna, kus viibisin kaks nädalat, esimest korda. Püüdsin jätta meelde iga maja, millest möödusin. Et oma siinset suuremaks kasvamist, õppimist mäletada koos ruumiga, milles viibisin. Sest aeg antakse koos ruumiga. Ja ma tahaksin teada, et olen sellele kahele nädalale antud ruumi päriselt ka näinud. Ja siis tundsin armastust. Ja nüüd lahkun ma siit linnast tõelise ilu saatel. Asjad ei juhtu ju kunagi lihtsalt ajas ja ruumis endas, vaid selles, mis Ma enda seest juhtub. Ja kui Ma ise armastab aega ja ruumi, siis ongi armastus. Ja siis saab see aeg ja ruum päriselt olema ja suureks.
Oli väga raske aeg. Aga täna ma nägin, et kõik see oli väga vajalik. Ja armastust täis siis lõpuks.
Ma- Ruum võib olla ühes inimeses.
Ma- Jah. Ja siis tuleb seda ruumi päriselt vaadata.
Ma- ja ennast ära unustada
Ma- ei. Ennast ei pea ära unustama. Tuleb ka enesele ruum võtta. Ja seda päriselt vaadata.
Ma- Tuleb lihtsalt päriselt vaadata. Sest vaatamisest üksi ei piisa. Vaatamine üksi pole armastus. VAATAMINE aga küll!
Ja ometi.. ma ei saa leppida sellega, et inimesed teineteisele paha teevad või paha mõtlevad. See ei ole armastus ja seda on vahel halb tunda. Ja seetõttu pean vahel tunnistama pettumist.
Ma- jah. (ohe. Paus.) Aga nüüd pean ma küll.. ära käima!