Vastutus

"Sellest hetkest kui me suudleme, kanname teineteise ees palju suuremat vastutust kui praegu. Meie arvamus teineteisest muutub sõltuvalt sellest, kuidas see hetk meile meeldis.
Kui ei meeldinud kummalegi, siis oleme võrdsed. Kas julgeksime sõnades tunnistada, et kogetu polnud see, mida ootasime. Või pärast kokkupuute lõppemist loeme teineteise kohmetust kehakeelest, võib-olla vabandavast naeratusest, et juttu võib edasi ajada ja see on tore, aga...me vist... nohmevistikkapetsimeennastjateistetpüüdaleidasedamidagit. Jah, läbi ebameeldiva kogemuse võib tegelikult ju isegi paremaks sõbraks saada, kui häbi või kahetsustunde asemel näha, et jutustada oli partneriga ju tore ja see võimalus ei kao kuskile, lihtsalt elektrit jäi puudu."


" Natuke kurvem situatsioon tekib siis, kui kummalegi meist on kogemus tüütu ja kahetsust täis, alates esimesest pettumust tekitavast tundest. Kuid teine on rõõmus ja seitsmendas taevas. Siit edasiminev stsenaarium sisaldab suure tõenäosusega igas võimalikus variandis haavumist, pettumist, solvumist või solvamist. Seda me ju ei tahaks, onju?"


"Kui aga suudlus on tõesti hea? Mis siis? Vastutuse enda huulte läbi saadud kogemuse võtan endale. Olen tunda saanud häid suudlejaid, olen nautinud, aga praegu enam ei ole neid mu juures, sest ühel hetkel ma enam ei tahtnud neid suudelda või nemad mind. Miks me üldse nii kaugele jõudsime? "

" Praegu olen ma selles hetkes, kus ma saan sinult küsida, miks sa mind suudelda tahad? Lihtsalt tahad, kuid miks? Jah, ma pean teadma, mind huvitab, kui see küsimus külgetõmbe ära kaotab, siis pole seda kunagi olnudki ja me ei peakski end edasi petma.
Kas sa tead, mida sa elult tahad? Mis olla, kuhu jõuda? Kui ei tea, siis sa ei tea ka seda, kas tahad mind suudelda ju ? Ma ei ole messiboks kuhu huvi pärast sisse astuda, lihtsalt üks keha, keda magusalt suudluseni meelitada."

" Mul on oma eesmärgid, unistused, soovid, hirmud, totrused, kui sa ütled, et suudled mind sellepärast, sest sa oled sellest lummatud, siis loodan su silmadest näha, et see on tõsi ja suudlen sind. Kuid, enne kui su vastupandamatusele alla annan, pean teadma, et suudleksin peale su magnetina mõjuva mõjuvuse ka sinu soove, unistusi, eesmärke, totrusi, et nad tunneks end selles maailmas hästi."

"Ma ei loo endale illusiooni sinust, kui muinasjutuprintsist, isegi mitte selle hinnaga kui võiks korraks pilvede peal lennata. Suudlus, kui kogemus võib olla meeldiv paljudega, aga mina ei huvitu paljudest, mind huvitab see, miks paljudest saab üks. See, mis mind korraks lennutamise asemel tõepoolest lendamise kunsti nägema õpetab. Jutt kujndlik, kuid mõistad?"

" Niisiis, ma ei saa sind suudelda, tahan, aga ei suudle. Ja ma tunnen seda elektrit väga hästi. Aga see mina, kes mõistab suudlust kui armastust kõige selle vastu minu sees, mis seda ootab, tahab teada, kas kõneleb mõistetavalt see teine pool kes lubadusi pilduda proovib ? "

" Ma ei kavalda sind üle, ei alanda sind. Olen lihtsalt aus väärtustama meid mõlemat rohkem."

" Vastutus on selle nimi."