Ühel tormisel ööl istus väike Maili enda suures rohelises tugitoolis ja mõtles suuri mõtteid teatrist ja näitlejatest, inimestest ja eludest meie sees. "Kas enesekontroll on vajalik ja kui palju võime me ennast kontrollides endale ja teistele soovimatult hoopis haiget teha? Kas mõne meie mõtte või soovi täitmatajätmine, mõte, mille juures me end pidurdame (sest küllap see teisele ei meeldi või miks ma kellelegi end ikka peale surun) võib nii meid ennast kui seda teist osapoolt jätta millestki väga suurest ilma?.. Ja mis meis muutub, kui me soojal kevadpäeval paaridesse jaguneme ning üks meist silmad suleb ja end täielikult võõras keskkonnas teise kätte usaldab? Mil määral me oleme nõus oma turvatsoonist välja astuma ning kontrolli vabastama?.. Ja seda mitte ainult ühel soojal kevadpäeval.."
.. ja tuul puhus ja peksis vihma vastu aknaklaase. Suur tühi maja tegi igasuguseid uusi ja tundmatuid hääli. Öö tundus pikk ja tume ümber katusekambri, mille sees mõeldi suuri mõtteid ja saadi tegelikult ju päris ilusatki üksindusõppetundi.