Traagik.

Olen traagik küll. Arvasin, et ärkan täna üles ja suvi ja vabadus on käes.. et tunnen neid. Olen aga kogu päeva hulkunud ringi mööda Tallinnat ja püüdnud eilset päeva oma elust välja arvata. Aga see on nagu õudusunenägu, ei lähe meelest ära, ilmub jälle. Kohutavalt kurb ja valulik on olla. Ma pole sellist ängistavat-lämmatavat tunnet ammu tundnud. Olen alati pidanud pettumist kõige vastikumaks tekkivaks tundmuseks. Ja nüüd siis on kohal täielik pettumine iseendas ja olematu uskumine üldse millessegi. Enesehaletsus on siin minuga ja enesehinnang on maa all ning see teeb kibedaks. Ma olen kõike väärt, mida kogen. Aga et selles ennast läbi näha ja enesele toeks olla, seda täna ei oska. Kõike paisutab väsimus, mida pean nüüd ravima hakkama.
Ja ometi pole midagi lahti. Ei juhtunud ju midagi tapvat. Olin mina heitlustes elanud ja süsteemi peale pahandanud, pettunud jälle, ja selle tulemuseks ei saagi muud olla kui enesepaiskumise puudulikkus, leigus. Saan nüüd mitu kuud ise mõelda, mis on ja mis ei ole ja oma pettumisi leevendada. Nalja ma ju mõistan. Aga miskipärast on häbi ometi. Ja kuidagi ei saa täna...
Nüüd istun Rävalakodus ja kuulen, kuidas keegi krabistab. Kellegi küüned kui klõbiseksid parkettpõrandal. Vaatama ei julge minna. Vist on hiir jälle ilmunud. Süda läheb pahaks.
Te palun puhake!