Kevade viiendal hommikul enne päikesetõusu näen kahte luike lendamas üle sinise taeva.
Jalutan läbi ajaloo ja mõtlen tulevikku mitte kaasa võtta neid, kes minevikuski väga ei hoolinud.
Päike teatab enda tulekust pühakoja tornikiivrit kuldseks värvides.
Ja mul ongi täitsa poogen, kuid mitte ükskõik.
Justnagu teaks sind, aga usaldada pole midagi, kas isegi tervitada tasub.
Aga kui sa kukuks, ma aitaks su püsti.