Täna ma kuulen oma varju ja naeran päikese põlema ja tean kindlalt, et iseenesest ilus olla on kuradima hea.

Castelluccist DCs

Kirjanik Dennis Cooperi blogis on päris hea lühike ja kokkuvõtlik (?) Romeo Castellucci tutvustus. Tüdrukud, kes läinud suvel Avignonis käisid, teadsid Mari pool rääkida, kui imetabane ja võimatu selle mehe teater oli. Viidatud postituses on ka pildid ja videoklipid. (Liisu: seal on see tilkuva õõnsa kirikusaali klaver ka. Tõesti hull.)

Ma juba kardan ja natuke armastan seda venda.

siinseeon

ilu & helgus

Her Morning Elegance / Oren Lavie

Purpur juuste ja purpur südamega. Purpur juuste ja murtud südamega. Purpur südame ja murtud, sõlmitud, väändunud hommikuga, poolikute tunnete ja seisvate silmadega, ununud unistuste ja haavadega ja mõtetega Platonist ja toolist ja pühadest ja sinust ja hoovadest ja pöördumistest. Vat selline ma olen. Selline just täna ja just nüüd.

Istun vaikides pöögipuust toolil, vaatan vaikides aknast välja tänavale. Mul on purpur juuksed ja murtud süda. Ise murdsin. Teised pole süüdi.

Tead, mu sõnad on mu teod ja täna ütlen ma, et armastus on kollektiivne üksindus. Materialiseerunud ja umbes üksindus. Kui hing on kinni ja põlved ei kanna, siis ei saa kõndida. Kui mõte on kinni ja sõnad ei kannai, ei saa rääkida. Tahan joosta. Tahan röökida. Ei. Tahan, aga ei. Ütlen täna ei iseendale ja see on konkreetne ja karm füüsilise vägivalla akt iseenda suhtes. Inimene sooritab teo iseenda vastu öeldes ei. endale ja sulle.

Ei.

vastukaja Marioni Reedestele pisaratele

Sattusin lugema üht blogi, mis rääkis vägivaldsete filmide kohta mõne lause. Ikka tunnen end naiivsena kui ma ei saa mingit filmi vaadata, sest mu närvisüsteem ei pea vastu, aga vahel teeb kuidagi nõutuks. Miks inimestel on vaja neid teha?- aga blogi sissekanne mille siia kopipeistisin on järgnev


Mulle võib siin ette heita, et ma ei suuda reaalsust taluda ning tahan, et film ilustaks tegelikkust (sest seda nii 30-50 Hollywood kui nõukogude filmikunst teevad), osaliselt on selles ehk isegi tõetera, kuid kas pole ka actionfilmid vägivalla ilustamine. Tänane filmikunst on tapmise osanud muuta vaatemänguks, õnnetuse ja valu lihtsalt meelelahutuseks jne. Ma ei arva sugugi, et filmikunst on süüdi inimese kalestumises, nagu tihti vägivallast rääkivate artiklite kommentaariumides võib lugeda - normaalne hing oleks selliste filmide suhtes immuunne või tekitaks nad temas ebameeldivustunde. Pigem valdab siin küsimus: mis muutus inimeses kusagil 70ndatel 80ndatel aastatel, et sellise räpase (jah ma julgen kasutada seda sõna) filmikunsti esilepääs muutus võimalikuks. Kui ma loen filmiblogisid, siis tihti on nii, et mida küünilisem film, seda rohkem saab see punkte. Küünilisusest ja inimesse mitteuskumisest on saanud omamoodi kunstilisuse näitaja. Maffioosost on saanud positiivne kangelane ning oi kui sageli juhtub seda, et ma oma ligi 200 telekanali juures pean vaatama filmi plaadilt, sest kõigi nende 200 kanali pealt tulevad põnevusfilmid, krimid või thrillerid.

Siin ei saa me enam rääkida realismist. Kui me võtame vägivalla ja kriminaalsuse proportsioonid elus ja filmides, siis filmides on üks elunähtus - kriminaalsus - totaalselt üle võimendatud. Ma võin vaadata vägivalda sõjafilmides, seal pole see esiteks nii estetiseeritud ning ta on kuidagi loomulikum. Kuid need pidevad maniakist rääkivad thrillerid, mis tegelikult on kõik ühe skeemi järgi tehtud, panevad mõtlema, et kus on läänemaailma inimese sisemaailmas see klõks ära käinud, et selline saast müüb, sest müüma ta ju peab, ilma tarbimiseta neid ei tehtaks.

Kontrast tänase Hollywoodi ja laiemalt lääne filmikunsti ning 30-50ndate Hollywoodi ning nõukogude kino paremiku vahel on tohutu ja ma ei tea, mis on selle põhjustanud, kuid need arengud teevad mind kurvaks. Tundub, et inimesed on üha küünilisemad ning usuvad üha vähem, et mingi positiivne tulevikustsenaarium on võimalik.

http://oprazi.blogspot.com/search/label/Film

Selline sissekanne siis. Äkki hakkangi lasteteatrit tegema, sest neile meeldivad endiselt ilusad asjad nagu mulle :)
see ei olnud etteheide kellelegi
üldse ei peaks vist arvamust avaldama.....
aga ikkagi teen seda
mis siis ikka...

Hei hooo!

Olles veetnud oma esimese "ülitoreda" päeva siin Viljandi haiglas, tulin mõttele, et võiks ka postitada lõpuks midagi vahvat.... tundub siiski, et ei tule. Aga igatahes on mul tunne nagu ma oleksin 70 ja peale. Ma olen ühes palatis koos kolme toreda vanahärraga, kes on ülimalt sõbralikud ja abivalmid. Üks tore onu tõi mulle näiteks kuus "Anne" ajakirja ja andis ka oma pirni ja kaks küpsist.

Siit kaheksanda korruse aknast vaadates näeb Viljandi väga ilus välja ja ma juba igatsen Rimi kartuleid ja hakklihakastet. Miks ma seda mainin on see, et tangupuder õhtusöögiks pole minu maitse. Hommikusöögiks sobiks paremini aga mida mina ka tean!

Hetk tagasi tõi õde mulle sinise potska, kus on mu rohud, mida ma pean õhtul ja hommikul võtma. Nii põnev!!!!

Ka minu sülearvuti on saavutanud suure populaarsuse, ajan siin vanade meeste pead segi. Kõigest poole päevaga olen suutnud 65 aastase mehe panna unistama oma rüperaalist. Tubli Siim!

Lõpetuseks midagi palatikaaslaselt: Meil olustveres oli arstiks kolme varbaga lätlane!

pool kaks öösel.

võib terve elu kokku rääkida, aga lõpuks jäävad ikkagi mõtted, milledest kõrvu nähtavaga võib kogu teise elu ehitada ja mis ka avalikult räägituna päriselt ei kosta. vahel on tunne, et väga palju ausat algab suunal vale eesmärk ja jääb kohatuse pinnale ja lõppeb tühja tundega. sest lõpuks elan ma ikkagi ise ja teistele nähtamatus. äkki üldse ei peakski kunagi midagi ütlema?
ja ometi peab.
miks ma siis praegu ütlen?
ütlen ju.
raisad need seletused endale ja teistele.
sissekanne jääbki seletamatuks ja püant ka ei selgu. punkt.

silmad vajuvad kinni, aga magada ei saa. kohutav väsimus, aga aega ei tohi raisata. peab kasutama igat hetke sellest ajast, mis mul on endale ja endaga. olla. magamine on nõrkadele.
ja nii ma olengi siin. ja loen. ja loen. kuni info lihtsalt ei jõua enam kohale. lõpetan lugemise vaid soovist raamatut mitte raisata. lihtsalt selleks, et maanduda arvuti juures ja alustada jimi "keelevähi" läbitöötamist. oh teid, grafomaane! ma ei jõua ju seda ka!
ikka peab magama minema. nii kahju kui ka ei ole.

http://www.youtube.com/watch?v=pJvVHAh_INM
nii. ja nüüd kuulake seda. eeldatavasti kõvasti ja klappidest.
luv.

üks päev sai tähenduseks. sellest pidi tulema päev, mis lihtsalt ära käib või isegi koormav on minu väsimuse otsa. aga hoopis suureks osutus ta. ja nüüd ei oska ma midagi teha ega tahta. elujaatus on kõige maailmas toimuva, nähtuva, kuulduva tõsise ja nukra sees nõnda suur. ja naer peab kakskord sama suur olema. ma ei taha, et suur kaoks väikeste keskele ära. ma tahan, et teaksin ka homme seda, mida täna tean ja usun.

siia lõppu peaks nüüd üks peerunali tulema.