tehke savu ja mängige;)
http://amanita-design.net/samorost-1/

Ma ei taha selle kursa lõpus ära minna. Mulle meeldib ju siin.

Öösel oma kodus.... tegin just eneseanalüüsi. ja hakkansin mõtlema, tuleb ju uus kooliaasta ja kõik pöördub vist jälle pahupidid, kõik mille ma olen selgeks mõelnud- seda ma kardan. Aga tegelikult on kõik enda teha. Nii et sel korral kahe jalaga maa peal kinni. algavaks aastaks nii palju, et me peaksime üksteist rohkem tundma õppim ja ausaldama, nii võib imeasju juhtuda. Kui me midagi teeme, võiks ikka teha nii et sünniks päriselt, koha peal. ootan ja kardan ja ootan.

öös on toimetulek

on öö. istun kodus oma toas. ja nõnda istun mina igal öösel. olen üleval ja olemas. mõtlen mina mõtteid, mis rahustavad. ja vaatan ringi ja püüan aru saada, mida näen. päeval näen inimesi ja seda, et nad kõik on järsku suureks saanud ja öösiti näen ennast ja seda, et mina ise olen suureks saanud. vähemalt maailm on küll rohkem päris kui iial enne. mina püüan hakkama saada. mõtlen nii, et saaksin hakkama. öösiti mõtlen. kodus oma toas.

õhu element

tere, sõbrad!
naudite ka vihmaseid ilmu (ilmi, ilme, ilmasid?)? tore.

ma suutsin kaks ja pool nädalat tagasi avignonis haigeks jääda, folgi ajal möllasin lausa palavikuliselt, edasi tarsile, kus möirgasin nii, et kurk valus. kõik oli väga vahva.
eile, oma esimesel vabal päeval, käisin arstil külas. nüüd siis ravin angiini.

alles praegu mõistan, kuidas olla õhu elemendis. alles praegu! raudsepp oleks kohe pidanud meid antibiootikume täis söötma, et suudaksime sisse elada. aga teile, kes sellest ikka veel päriselt aru pole saanud, jagan õpetussõnu:
niisiis, on kerge ja raske tunne korraga s.t meel on kerge, ei suuda ühtegi mõtet kinni pidada ja uitab unelmalt unelmale, ka keha tundub kerge nagu mõtisklused, aga kui püsti tõusta, et toa teisest otsast raamat võtta, on tagasi voodis olles väikest puhkust vaja, nii et lugemiseni ei jõuagi.
nüüd teie kord - kujutlege see selgitus konkreetsesse vormi (nt priske lendlev mull, mille sees on telliskivi) ja alustades hingamisest muunduge selleks.
tubli on! nüüd olete kõik minusugused.

varsti näeme, eks. Unt ja topu ja... meie soolaleivakas! kes veel ei tea, siis me Mari ja Kirstiga kolisime. sellest juba mõni teine kord. pinget peab ju ülal hoidma.

"have a nice life!" (J. Ashilevi)

diksjooniblok

Eesti on nii tilluke ,et see on lihtsalt nunnu.

Rambo öökapiraamat on "Kuristik rukkis" ja ta pöörab lehekülgi relvaga.

- Johannes Naan, Jürgen Pärnsalu ja Jim Ashilevi, Hiiumaal Lauka metsas

Jimi kassett #1

Hoolimata sellest, et lugesin suvilas päevadläbi "Extremely Loud & Incredibly Close'i", surudes ja surudes ennast läbi nende hallide lehekülgede (kuigi raamatu lõpp tõmbas vaiba alt ja oli vaeva väärt). Hoolimata sellest, et Tallinnasse tagasi jõudes vaatasin öösel Corbijni filmi "Control" ja tundsin end pärast, nagu keegi oleks mulle elavhõbedat või sulatina veresoontesse süstinud vms. Hoolimata sellest, et viskasin täna lehekülgi prügikasti, tegin täna teoks kooliajal kipitsema (<- on see päris sõna?) hakanud soovi: mixteibi!

Siin see on: VLND mixtape 1 (sügis-kevad '07-'08)

Lugude list & seletused.
01 Deerhunter - Unrequited
02 Morrissey - Late Night, Maudlin Street
03 Feist - One Evening
04 Deerhunter - Spring Hall Convert
05 David Bowie - Warszawa
06 Patrick Wolf - Wind in the Wires
07 Crystal Castles - Vanished
08 Atlas Sound - Ready Set Glow
09 Portishead - Machine Gun

01 & 04 Deerhunteriga algas minu jaoks kool. Suvi oli lõppemas, mul oli vaja uut muusikat ja nägin Postimehes nende albumi "Cryptograms" arvustust. Tõmbasin selle. Ei saanud algul pihta, läks mööda, aga kordasin kuulamist, kordasin, kordasin. Kuulasin ka siis, kui me mikrobussiga Topule üksteisega tutvuma sõitsime. Ei saanud sellest plaadist aru ega nendest inimestest, kes bussi täitsid. Jää hakkas sulama. Nüüd on Deerhunter üks olulisemaid bände mu elus ning mõneti minu esimese teatrikooliaasta definitsioon.
Esimese tracki avastasin, muide, täna, aga neljas on üks mu lemmiklugusid ülalmainitud "Cryptogramsi" pealt. Ma armastan, kuidas ta klõpsatusega algab, hinge kogub ja siis rullub-rullub-rullub nagu kasvav helipall. Rõkkav.

02 Morrissey "Late Night, Maudlin Street" tähistab neid sombukollaseid õhtuid, mis ma üksi oma toas madratsit põrnitsedes veetsin. Ma armastan seda lugu tema pikkuse ja lihtsuse pärast. Seal jutustatakse terve pikk lugu ära ja hoiak on nii nostalgiline. Ühe tegelase romantiline igatsev ja valutav heietus vanale sõbrale-kallimale. Mingis mõttes võtab see lugu minu jaoks Morrissey loomingu tuuma kokku: ebaseksika romantiku sapised kahetsevad teravmeelsused.

03 Kuulasin seda Feisti lugu vahel hommikul blackboxis, nii et loo sisu ja seonduvad miljööd ei sobi üldse kokku.

05 Üks, mida esimese aasta jooksul püüdlikult tegin, oli David Bowie muusika õppimine. Tahtsin temast aru hakata saama. "Warszawa" kätkeb endas minu viirukilõhnast tuba, kui väljas oli pime ja kujutluspilte filmikaamera aeglasest sõidust mööda Tallinna Pronksi tänavat üle Pronksi-Gonsiori ristmiku. See võiks olla ühe Euroopa kunstifilmi avakaader.

06 Kuidas Patrick Wolf siia listi lipsas, küsid? Kuulasin palju ja peamiselt Patrick Wolfi, kui suvel koolikatsete viimastes voorudes olin. Tühi kõht, ärevus, kiired hommikused ärkamised Lyyni väikses koduses toas. Sinna juurde käisid ka YouTube'itud Beth Ortoni videod. Ja Patrick Wolfi juurde üldiselt käivad ka hiliskevade-varasuveõhtused jalutuskäigud mööda TLNkodu metsapuiesteed, tavaliselt sõbra Jaagu poole või poolt.

07 Kuulasin seda Crystal Castlesi lugu siis, kui olin emotsionaalselt perses.

08 Atlas Sound on Deerhunteri solisti soolomuusika. Kõik on öeldud.

09 See on põhilugu, mida lasin ka Loorele ja Ragnele autos pärast Naissaarelt tulekut. Tähistab mu jaoks Inglismaal käiku ja suveeksamieelset täielikku õõnsust ja täielikku Saatana biiti, täielikku paanikat. Esimese aasta lõpuintensiiv oli ulme.

on öö

kell oli 2:55 kui ma otsustasin et vahet pole. Viimastel päevadel on teatud tuimus peal, vaadates ümberkaudseid, tundub nagu oleksin teiselt planeedilt ( Chalice´i järgi ju naised seda peakski olema, aga teised naised mu ümber ei ole). Kell sai vahepeal kolm. tundub nagu rõhuks raske vanus peale, või miski muu. Tegelikult ei ole ju ikkagi vahet, ma ei peaks üldse siin vinguma, miks peaks üldse kellelegi midagi ütlema kui midagi on paigast ära, varsti see ju muutub ja siis on kõik korras. Praegu lihtsalt istun siin Liisu kodus diivanil ja mõtlen, et äkki oleks pidanud minema raamatukogundust või kõrgemat matemaatikat õppima minema- seal võiks olla tubli.
Teater- paljalt see sõna lööb iga raku kehas tööle, kuidas siis olla ilma?

Piisavalt paks raamat, kõige põnevam, õpetlikum, mis üldse kunagi olla võiks, aga võõras keeles või liiga väikese kirjaga. Liig aukartust äratav, et avada või liiga raskete kaantega. Liiga sügavale maetud või teiste hulka hästi ära peidetud. Aga on.
ma võin veel nii filosofeerida olen ju veel 19.Mis vahet seal tegelikult on?