Täna. Täna oli esimene paks lumi. Esimene selline lumi ja viimane Pepeljajevi trenn. Viimane selline soojendus-diagonaal-etüüdiproov trenn. Kuramuse kahju noh.

Lähme kelgutama!

Krahli tee on õuna-, pirni- ja kaneelimaitseline!

Noored inimesed, kes te ei pea lugu turvaseksist. Saage targemaks.
Ja siis te teate ka ühtlasi, mis muusikavideo tegemiseks kevadel läheb :P
http://www.youtube.com/watch?v=BTLj_3R0-2g

Siis...

Siis magama heites tekib tunne, et kõik ju tegelikult minu oma on. Padi on minu oma, tekk on minu oma, voodi on minu oma, käed mu pea all on minu omad, keha mu linal on minu oma, mõtted on minu omad ja ainult Minuga jagatud, see vaikne hetk enne und on minu oma, uni tuleb minu oma... On aeg, mis end ainult mulle laseb end jagada. Ja keegi ei saa oma kiirust ja karusselli mulle liikuma panna. Kuulen kella tiksumist, mis muidu hoopis närvilisem ja tempokam on. Nüüd on tempo ja rütm minu omad. Ja ma mõtlen kui kaduv on see aeg. Ja hetk kaob hetke järel. Tundub tobe, et homme jälle päev tuleb, mis uuesti kaob. Ja hommik pole enam minu oma. Siis tõusen, sest keegi on nii ette kirjutanud. Panen riidesse, sest on paika pandud, et nii peab; panen riidesse, kuis oleks sobilik. Vaatan oma ärganud keha ja nägu ning leian jälle vigu neis, mis on teiste poolt seatud normidest väljas. Alustan käitumist, mis on mõeldud teistele sobilikena. Ja alustan uut päeva maailmas ja inimeste keskel, kes püüavad tegutseda kui üks mees ühise eesmärgi nimel tegelikult ühiselt toimimata; kes kõik on allutatud samadele reeglitele, et üheskoos olemine üldse võimalik oleks. Ärkan päeva ja algan sama naiivset tegutsemist. Kuni hetkeni, mil end õhtul voodist leian ja taipan, et ma kordagi päeva jooksul tegelikult ISE maailmas ei toimunud, ei märganud tõeliselt oma käsi ja jalgu tajuda, oma keha tunda, oma aega kuulata. Vaid ainult võrdlesin neid teiste omadega. See aga paistab paratamatu, seda tuleb tõdeda ja ennast kõigi ja kõigega lepitada.
On viimane sekund päevast, mis tõeliselt väärtuslik on ja lõpuks kõigel laseb väärtuslik paista.
Siis magama heites tekib tunne, et kõik ju tegelikult minu oma on!

Tootsi, Pärnumaa. 27. oktoober, kell. 00.41

Mulle meeldib koos teiega lõputult blackboxis aksi taga istuda ja roppu nalja teha. Aga varsti saab mulle veel rohkem meeldima teiega koos Pepeljajevi juhendusel väänelda. Mauh!

musi püksi ja magama.

ahvid, ma ei saa toetust.

Kui te vaid kuuleksite seda Muusikat minu sees!

Öine Viljandi

Astun kollakasse laternavalgusesse inimtühjal tänaval. Külm tuul puhub läbi mantli ja tunnen kehal õrnteravaid jahedusetorkeid. Astun kiirel sammul. Tarvis jõuda koju. Ehk jõuan! Või ei jõua? Kuigi ühtegi inimmärki pole, võib alati kuskilt nurgatagant mõni rusikas kerkida. Küsimus on pigem selles, kas pääsen terve nahaga? Õnneks on piisavalt külm ja tundub et kambajõmmidel pole tahtmist tagumenti majatreppidel külmetada. Või siiski? Näen veidi eemal, nukuteatri ees, krõnksus kambamehi ja ühte tuttavat punast jopet - kas Rosin? Lällamine käib, nukkudel on läbu, oli esikas.
Kõnnin, nurgatagant ilmub minuga paralleelselt kõndima üks mees, üleni mustas. Tal on pikad jalad ja pikad käed, kapuuts üle näo tõmmatud ja kingad klõbisevad nagu õõnes puu vastu kivisillutist. Me kõnnime samas taktis, minu sammud on kiired, tema jääb seljataha.
Munga tänav, torniga majas põleb üks tuli, kui ma ei eksi, siis Liis Varese aken. Teeb ehk referaati. Aega pole enam palju, tähtaeg kukub kell üheksa.
Roheline kirikukuma võtab enda võimusesse minu kiirelt sammuva silueti. See suur valge hoone tundub nii rahulik kollaste lehtede meres. Kellelgi pole tahtmist kirikuaknaid puruks peksta. Rahu. Kuigi oli aeg, mil ka see valge hoone ennast kehtestas ja inimesi tampis nagu praegused Viljandi kambad. Kas jõuan tampimata koju? Näeb! Veidi veel minna. Tiik on kui peegel puude valve all. Sile ja pooleldi sogane. Hommikuti püüavad mingid ratturid sealt kala.
Ugala järve ääres laterna valguse paistel kõnnib mulle vastu vanamees, tohutu kilekott õlal. Vaatab mind ning olles minuga samale joonele jõudnud, jääb seisma. Vaatan teda pikalt, kuid seisma ei jää, mu sammud kiirenevad ja vanake hakkab samuti edasi astuma.
Kõnnin ja taban ennast hetkedelt, kus olen unustanud, et kõnnin sügisesel öisel Viljandi tänaval, sisemine tähelepanu. Oled oma mõtetes ja unustanud kõik välise.
Näen öist surnuaeda, mitmel pool on tillukesed küünlad hõõgumas, see teeb sünge koha kuidagi soojaks isegi meeldivaks sellel jahedal ööl. Kas jõuan elusana koju?
Säästumarket oma märgiga annab märku, et olen kohe kodus, säästa ennast ja ära parem tule. Trepikoja uks, lapsevanker, liftilülitid, aga lifti pole, neist tuleb vaid ajutine valgus. Lahtine koduuks....spagetid, ketšup, hambahari, pasta, voodi, uni.....Jõudsin koju!
Hööd!

Palju oleks kirjutada siia.

Olen paar päeva vanem, kui olin reedel.

sõitsin reede õhtul Tallinnasse. või päris mujale. Muusika sisse minek on alati ära minek. paika, millel nime ei olegi. Koor! kuhu põgenetakse koos, kus tuntakse ise, aga vajatakse need paar päeva ainult teineteist ja leitakse helidest tehtud armastus. Aga oleks patt seletada midagi, mida seletada ei saa. Reedel ma sinna läksin. Veider... hetkega lülitatakse sisse teine süsteem ja kõik, mis muidu on igapäev, muutub kaugeks. Istusin seal, helid ja luule põses, ja püüdsin leppida kõigega, mis ma olen ja kuidas ma olen. Püüdsin unustada hirmu, mida inimesed minus tekitavad. Lootsin, et muusika teeb mind terveks. Aga tema surus mu tunnetele nagu täis põiele ja mina ei osanud endast välja saada. Kaks päeva ekslesin ikka edasi, olin endale kohutav. Ja siis üks hetk (tahan imeks nimetada seda), tuli vabanemine. Laulsime. Kui palju on minu süda nende poole!... nii ka sellel hetkel!... kui palju oli igatsust ja... mõistan, et üks aeg on läbi saamas (see lõppeb 12.oktoobril Mustpeade majas). Jään hoidma. Mina olen endast kõik andnud! Ja siis ma leppisingi.. et olgu nii... kõik paistab, mis paistma peab ja kõik on, mis olema peab. Ma ei oska enam tõesti paista nii nagu varem, kõigile ja igal hetkel, aga ma tahan nüüd rahuneda. mis väärtus olekski kõigile-kuidagi paistmises... sest tunnete viisil olen ma palju valjemalt kui välja anda oskan (sellest on ometi vahel kahju).
Mind kiskus kirjutama. Ja emotsionaalne olen ka. Lõppemised teevad emotsionaalseks ja kirjutades oskan ja tahan seda ehk jagada. Kirjutades ei saa keegi oma maailmaga vahele tulla ja mina olen edev küll, et mõni rida ainult endast jätta. Sest iga päev ma ju ennast nõnda ei jäta. Las siis jääb. Lugege mu mõnes päevast ja mõne päeva minust.
Üks lõpp tuli veel... minu puuriloom Felix sai otsa. Mäletan seda viimase hingetõmbe harjutust, mida Peetriga tegime...
imelik tunne on.
Päeva lõpp. Nädala lõpp. Minu tänase loo lõpp.