Miskipärast on kõle. igal pool on natuke kõle. Hakkan enda pärast muretsema ja mõtlema, et olen haige.
Ma otsin harva abi. oma tujudesse või tegudesse. Ja kui otsin...
Ühel õhtul Viljandis, kui Liisu toas sain võimaluse öö magada, sõitsin Kõrgemäelt alla ja tänav oli rööpas. Auto juhtis end ise ja sõitis lumevalli sisse. Kõva häälega püüdsin vanduda juhtunut olematuks. Auto ei liikunud enam paigalt, rattad keerlesid lume sees ringi. Uks paukus, käisin autost sisse-välja, lükkasin autot tagant-eest, peksin lund auto ümbert käte-jalgadega, pinge väljus minust sõnutsi-pisaratsi. Olin jälle endast väljas, hell ja kange. Karjusin autos istudes abi ja vihkasin kõiki, kes mulle appi ei tulnud. Tänav oli tühi ja aeg oli hiline. Siis ilmus ühele aknale mees ja vaatas mind. Ma vahtisin teda, viipasin talle närviliselt ning suisa käskisin tal endale appi tulla, sõnadega: "Kas sa aru ei saa? Mis sul viga on? Miks sa ei tule siis? Mida sa vahid niisama? Too labidas, lollakas!" Ja kui ta endiselt tuimalt mind nõnda vaatas, lõin suurelt käega, laususin "Ah mine metsa!". (Ei kuulnud ta loomulikult ühtki minu sõna, kuid minu nägu ta silmis võis hirmutav olla küll.) Istusin autosse ja peksin rooli. Hingasin siis sisse-välja, alustasin otsast peale, nõksutasi autot lumes edasi-tagasi, tuli tossu ja mootor möirgas. Käis nõks ja auto sõitis taas rööpale. Veeresin ettevaatlikult mäest alla ning tänasin ennast ja Kedagi, kes meile abiks peab olema, kui üksi peame saama, võtsin oma asjad, tegin Liisu tuppa ahju alla tule, tõmbasin ukse kinni, jäin põrandale ahju ette istuma ega liigutanud ennast mõnda aega. Siis tuli uuesti rahu.
Keda sa ikka palud? Aga sellest mõttest vist kõledus sünnibki. Jääd üksi. Ja saad lõpuks hakkama. Aga enne hakkama saamist oled ise süüdi. Et on kõle.
Siis mõtlesin, et vist oli sellel mehelgi aknal seal kõle. Minu nägu võis temale kõle küll olla. Ju ta kartis. Oli üksi. Raske on vahel inimestega ja inimesteni olla, kui sa ise inimene olla ei oska.
Ma otsin harva abi ja puiklen ja inimesteni ei lähe ja jätan end nõnda nii. Aga vahel kui seda õieti õigesti teen ja otsin, mõistan, et ega üksi ei pea.
Kurat, vahel paistab kõik väga kõle...
laupäev, 27. veebruar 2010
Miskipärast
Kõikidele toretatele mõmmikutele!
Olin asjalik ja saatsin Smedsile Soome instrumentide nimekirjad. Ingliskeeles, ületasin ennast ja nüüd juba paar kirja siin Eesti-Soome vahel lennanud ja olgu kõigile ja korraga öeldud: " Say hellous hellous for everybody, Kr."
tore mu meelest!
ja raske lumi vajub katustel alla äratades öösel inimesi maavärina kahtlustes. Sulab, jess!!
neljapäev, 25. veebruar 2010
Oswaldi elu monoloog
Mälestusi.
Pistoda stseen erinevatel kujudel oli sisemiselt kõige suurema pingega. Kas seekord saan ribide vahele? Ja kui saan, kas ma siis parmupilli loo saan ära mängida või lähen kohe lava taha. Kas ma üldse püsti saan tõusta, kas mul on äkki nüüd vereloik ka kõhu all, see ei tohi ju lavale jääda, Ott ja Ivo hakkavad võitlema ja libisevad. Ja kui see ora mul käes kinni on , kuidas Kait selle pingil välja saab tõmmata. Aga tulemus oli ainult sinikas käsivarrel ja auk ülikonnas. Iga kord tuletasin meelde kuhu ma telefoni panin ja kas kiirabi oleks parem oodata garderoobis või all. selles mõttes, et ma ei hakka ju vuntse ja parukat ära võtma. Ja siis kujutage ette kuju, kes istub Krahli garderoobis leti peal, hoiab käest või küljest kinni, peos wc-paberi tuts, mis on verine.
Või seda kuidas ma iga kord vaheajale tulles üritasin tordist tükki kahmata. Samamoodi teisele vaatusele tulles. Tort.:) Vähe sokolaadi, palju nalja:)
esmaspäev, 22. veebruar 2010
reede, 19. veebruar 2010
neljapäev, 18. veebruar 2010
Unistusest pilvede kohal
Ma loodan, et tuleb tuul ja puhub ä-ä-ära, pilved päikese eest. Ja siis läheb soojaks ja hakkavad jääpurikad tilkuma ning lumi sulama ja inimesed muutuvad õnnelikemaks ja seelikud lühemaks, tänavatele ilmuvad tõukekad-rulluisud (rollereid ei tahaks) ning kevadekuulutajad-mootorrattad ning mätas saab kuivaks, et siis sellel lõbusalt peesitada ning õlut libistada. Ning kasel pungad pakatavad ning muutuvad väikesteks hiirekõrvadeks. Õhk praksub ja naksub, võbeleb ja väreleb. Kõik mahlad on valla ja hing tahaks rõõmust karjuda, kuid kuna ei tea mida, siis Sa vaid ahmid õhku ja naerad - valjult ja tobedalt. Ja ometi kõik saavad aru, kõik naeravad koos. Siis jooksed oma kummaritega läbi suure porilombi, hüpates kõrgele-kõrgele õhku, südames suure sooviga, et Sa enam kunagi ei maanduks, vaid läheksid lendu, et siis kõrge kaarega liuelda koos pääsukestega üle vikerkaare, et näha seda ilu. Mu Jumalanna Loodus laulab! Kogu ilm kaigub sellest muusikast. Ja hing rõkkab!
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Millal ma teid nägingi? Üleeile?
Aga MIKS ma siis teid juba nii väga igatsen?
Tallinn on tühjaks jäänud. Enam ei ole mõtet sinna tormata igal võimalikul ja võimatul juhul. Enam ei ole lootust Krahli garderoobis teid kas või ainult viieks minutiks kohata. Rakverest on saanud pelgupaik. Tulge mulle külla. Ma luban, et leian aega teie jaoks.
Armastan!
