23. suve algus

jalutasin just sõbra Jaagu poolt mööda metsaäärepuiesteed ranna poole koju, ööõhk sinetas, laternate kollane valgus soojendas muidu näpistavat mahedat jahedust, õites põõsaste avali õite magus lõhn vaheldus lõkke lõhnaga, mis meenutas neid india lehti, mida suitsetatakse vms ja see vaheldus sellega, et mõtlesin, et nüüd on suvi alanud, tulin just Vargamäe maratonilt tagasi (Tammsaare tripp selles mõttes, et läks täitsa ära siit ülevalt, kui järele mõelda...uskumatu kogemus; ja raske, tegelikult), kuulasin seda lugu:

ja tundsin end õnnelikuna.

.

hei Draakonid, kuidas teil Saaremaal läheb või ma pean ise sinna tulema, et teada saada? homme tulengi.

saage nüüd tunda!

Viljandi, London, Manchester

Täna on 1. juuni, võib-olla viimane rahulik päev enne 17. juunit, mil on viimane erialaeksami päev; ja rahulik tähendab tänases mõistes, et 2 proovi (teistel 3, millele eelnesid varahommikused Marioni Bollywoodi muusikavideo võtted) + tegemata arvestustööde taak (visuaalne kompositsioon - olen ruumiliselt kõneoskamatu, omakultuur - kus elab majavaim?). Istun kateedris. Ivo vedeleb uniselt diivanilt, Katre susis teda ribidest.
Ivo: Miks nii? Miks nii?
Katre: Hea pärast.
Madis lutsutab plastiklusikat. Johannes on oma musta MacBooki sukeldunud, monteerib midagi. Hellar näpib oma nina, istub jalg üle põlve. Karl mängib basskitarri ja vaatab aeg-ajalt kooliarvuti friik-op-süsteemiga arvuti väikesest eredast kineskoopmonitorist mingit infi.

Kui ma Londonis ja Manchesteris olin, koostasin peas blogisissekannet kogetust, muljetest. See pidi tulema umbes selline:
Lennuk oli närviliselt ja rabeda lühimälu puhvriga terve Eesti Päevalehe läbilugemine, sest lendasin esimest korda elus üksinda, st sõpradeta. London oli hilisõhtuse Swiss Cottage'i basseinivee tänavalaternasillerdus. See oli esimene siider teatris, mis selle basseini juures oli, see oli valede müntidega maksmine. Inglismaa oli see, et mul oli lõpuni müntidega raskusi, aga teatribaari müüja ütles, et see on okei, tema pole ka Inglismaalt pärit. London oli homoabielupaari juures elamine ja nende mahekreemjat liivatooni vannituba ja suur peegel, mis tegi vannitoa suureks ja näitas peaaegu tervet mu keha, ja klaassein dušikardina asemel, millele toetudes kukkusin peaaegu üle vanniääre põrandale, sest see polnudki vanni küljes kinni, vaid liikus mu üllatuseks hingedel. London oli Serbia näitemängu lugevate näitlejate totralt jõuline entusiasm. See oli mastaapide vahe aimamine: haaratakse võimalustest, et ronida rambivalguse kätte. Loetakse serblaste ja eestlaste näidendeid, käiakse ülepea katsetel, et lugemisrolli saada. London oli entusiastlik Danny, kes õhetas mu näidendi visuaalsusest ja karakteritest ja kellel olid inimesed teatritest lugemisele kutsutud, nii et võimalused terendasid, võimalused terendasid. London oli butterflyga Tate Modernis Duchampi, Man Ray ja Picabia headspace'i eksimine nii, et 3 tundi haihtusid, andes endast märku vaid väsinud jalgade ja tähelepanuvõime lõppemisega. See oli mu elu esimene muuseumielamus. Tate Modern oli Patrick Wolfi mittenägemine. London oli mu kohmakad sõrmed Taneli näos enne head-aega-kallistust. London oli Sireti (korraldaja) ja Kauriga (tõlkija) Institute of Contemporary Artsi lähedal pargis murul istumine ja mitteilmuva intervjuu salvestamine. Teemad: miks Eesti dramaturgiat Inglismaal ei lavastata, miks tänane üritus oluline oli, kuidas me suhtume meie kirjandusse, klassikutesse. Orav jooksis murult puu peale.

Vahemärkus: Tolik tuli just proovist, mudis mu sääremarja ja ütles: "Kuule Tšimm-ä. Lähme võtame päikest. HaHaHa."

London oli kümnete ja kümnete teiste inimestega Piccadilly Circuse Erose (tegelikult Anterose) purskkaevu äärel istumine ja üle kuudeaegse vahe oma romaanikäsikirja avamine, ja ilmselt lõpetus Manchesteri bussis.
London oli üksinda Duke of York's Theatre'is uusima Briti dramaturgia tähtteose nägemine: Polly Stenham's "That Face" ja uute aimduste ja suundade kokkusaamine. Nad mängitasid Yeah Yeah Yeahsi ja Radioheadi ja ma olin natuke nagu wtf?-kust-lähevad-enam-kultuuriruumi-piirid minu ja nende vahel. Sain etendusel aru, milles esimeses näidendis kinni olin ja milles Polly näidend vabam oli ja sain aru, et fuck it. Pole vaja teha numbrit numbrist, mis pole number. Sinnahulka kuuluvad muuhulgas: roppused, püüd midagi kangesti tõestada, süüdistamine, moraali tampimine. Räägi mulle üks lugu. Ära peatu, ära korrigeeri, lase tulla. Ära pooseta, sa oled niigi moodne. London oli Miranda July "No One Belongs Here More Than You" ostmine "pood soovitab" eriväljapanekute laualt, see oli selle kogumiku lugemine tube'is ja pühapäevasuletud hallis Manchesteris; ja siis veel kahe eksemplari ostmine.

Vahemärkus: Johannes tuli brikettjäätist imedes kateedrisse.
Jim: Miks sinu kursusel oma blogi pole? Astusite kooli aastal 1992 või - siis polnud kombeks?
Johannes: Mis ma kirjutaks sinna. Et nägin täna Jimi või? Jimil on iPod?
(Nüüd imeb Johannes näppu ja vaatab, kuidas ma seda siia üles kirjutan.)

"No One Belongs Here More Than You" oli raamatu põlvedele langetamine ja sisemine ahhetamine. Niimoodi kirjutab! "No One Belongs Here More Than You" + "That Face" oli uus mõistmine vabadusest, mis kunstiga kaasneb ja krampi kangestumisest, mis kaasneb selle teadmise unustamisega. Manchester oli electro raudteealuses angaaris ja püstijalu DJ ja kõlarite ees magamine (nagu hobune). Manchester oli üksinda Morka googlemaps aardekaardiga linna peal uitamine, kui kõik kohad olid kinni ja vana Hacienda üles leidmine ja Joy Divisioni laulurea mõmisemine, Manchester oli Hacienda taga jõe ääres hilisõhtuse pardiga tõttvaatamine ja viitsimatus seda pikalt teha ja tähendusi otsida (inimene vs loom, erinevad adumised jne), pealegi tal oli sõber sealsamas jalgupidi vees. Manchester oli see, kui me olime üsna kurdid ja Morka ja Liisi tegid akna peal suitsu, tõusva päikese leebe kuld neile valguslinaribadena peale langemas; ja Morka mängis iPodist Vaiko Eplikku. Manchester oli see, kui ma olin just Manci jõudnud ja sõin Morka tehtud toitu, Morka triikis Liisi juukseid ja Mikk pani läpakast Buriali mängima ja see, mis oli "Untrue" became true, sest Manchesteri sugenev öö andis võtme. Jõime kiirelt elutoas alxi, kui takso all ootas ja helistas ja olime nii noored, teel Warehouse Projectile.
London oli Portisheadi "Thirdi" ostmine. Ja Tarantino-Rodrigueze DVD-de, muidugi, see pole mingi üllatus, selline on aeg.
Manchester oli Londonisse tagasi sõitmine, üle bussi vahekäigu istus inglise vanapaar ja mehele tulid vabinahood peale ja naine hoidis kangesti ja hoidvalt ta kätt, kuni see vaibus. Hakkasin peaaegu nutma.
London oli Massive Attacki Meltdowni postrite nägemine. London oli Kevin Spacey ja Jeff Goldblumi mittenägemine.
Inglismaa oli selja- ja õlakoti tassimisest valutav selg ja sürrealism, et inimesed teiselpool vett pidid end liigutama sellepärast, et mina kunagi oma määrdunud sinises tugitoolis ja suvilas telekat vaatava Kristjani kõrval midagi oma IBM Thinkpad T20sse kirjutasin.
Inglismaa oli "It's not your fault."
Hilinenud öölend Gatwickist Tallinnasse oli kramplik süvenemine pikka ja mitte kuigi heasse Radioheadi intervjuusse Word Magazine'is, mu jalad kuivasid vihmast ja lõhnasid halvasti.

Elu on iseenda tuimusest läbi murdmine.

Katre värvib pintsliga erialaeksami "Preili Julie" rekvisiite halliks.

Nii hea oli vihmast läbimärjaks saada ja seda värsket lõhna tunda, mis vihmaga kaasneb. Ja hea oli tulla koju ja panna tuli ahju ja riided selle kohale kuivama. Ja hea on mõelda, et ma ei ole kohustatud seda elu elama. Et ma ise tahan seda.

uni mul jällegi kadund
akna all hüiab mind kevad külm
taevaseid hetki adun
kell tiksund hääletult jälle pool 3

vahtkummist mõtted ja räbaldund riided
viskan ses öös alla tänavale
kandku neid kandjad kes jaksavad kanda
mina astun trepist alla
paremale

mööda ei lähe must seegi hommik
taskusse korjan ta sekundeid
varaseid juuri ajab laupäevahommik
hapraid ja purunevaid täpselt nagu meid

puuvõradesse on kinni jäänud
mõni väike rabelev taevatäht
lõikan puruks kõik kütked kõik tarbetud vaevad
ja hakkan südamest uskuma iseend.



ja nüüd lähen õuue.

paneme maailmale punkti!

mõtteid on palju. nii palju, et enam ei teagi, mida mõelda.
aga ma mõtlen, et kirjutan. täitsa huupi mõtlen... ja kirjutan.
õues on roheline roheline roheline. ja see ainus värv muudab Maa minu kodu ümber värviliseks. aga miski paistab mulle värviliselt värvitu. täna oli mul hea. ja kõik, mis ootab mujal.. väljaspool minu Luha, on hea ja armas. aga. vaikne on. igatsus on ära peidetud kusagile. see teeb vaikseks, ärevalt vaikseks. arusaamatult vaikseks. mida ootan ja miks midagi ootan... tahan teada.
värvid on peidus, kusagil lähedal. kui lööks mind miski pahviks!! miski, mis tumekollasinivalgepunane on. teeks minuga hulle tempe. keeraks mind pahupidi paremale poole. ja annaks värvidele värvid.
aga roheline on ju alati lubadus... liikluses ja looduses ja...


Me võiksime koos laamendama hakata! Kurat, hakkame laamendama, noored! et peale meid võiks Maailm kas või pensionile minna.

nooruslik, lootusrikas, austusväärne Eesti

http://www.travelosophy.ca/articles/?op=3&suid=269

ütleb kõik!

Aasta siis on 2011 (Inspireerituna vestlusest Mariga)

Andmed Google, otsing 2011, vasteid 290,000

Kui otsingusse panna 2012 on vasteid 284,000

Lisaks Viljandi Kultuuriakadeemia 8.lennu lõpetamisele ootab meid sellel aastal veel

Uus rahvaloendus

Tallinn euroopa kultuurpealinn

XI Noorte laulupidu

XII Riigikogu valitakse 6. märtsil 2011

Ka uued presidendivalimised on aastal 2011

Male maailmakarika turniir toimub tallinnas 2011

Avatakse ajakirjandusmuuseum Põltsamaal

Postiteenuste turg tuleb avada 2011. aastaks

Tartu-tallinna kiirrongi sõiduaeg väheneb kahe tunnini aastaks 2011

Tartu Suveteatri Seltsi MTÜ 15. aastane

Pärnu Kutseline teater Endla 100

13. veebruar- Linnateater 45

Ugala Proffessionaalse teatrina – 85 (Uues majas tööaastaid 30)

Tegevusprogrammid:

• Vabariigi valitsuse tegevusprogramm 2007-2011
• Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu arengukava 2007-2011
• Eesti tööandjate maninfest 2007-2011
• Eesti euroopa liidu poliitika 2007-2011
• Eesti Autismiühingu arengukava 2008-2011
• Tööjõu vajaduse prognoos aastani 2011
• Tallinna linna eelarve strateegia
• Mustjala valla, Aegviidu valla, Vihula valla, Saku valla, Juuru, jõgeva, Põltsamaa linna (jpm) arengukava 2007, 2008-2011
• Keskkonnaministeeriumi arengukava 2008-2011
• Tallinna jäätmekava vastuvõtmine aastateks 2006-2011
• Võru linna haridusastuste võrgu arenguprogramm 2007-2011
• Sõmeru põhikooli arengukava 2007-2011
• Triatloni arengukava 2008-2011
• Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2011
• Valitsusliidu programm 2007-2011
• Tallinna linnamuuseumi arengukava 2006-2011
• Vigri lasteaia arengukava 2008-2011
• Saare maakonna ja Haage küla arengukava aastani 2011
• Eesti Punase Risti strateegiline tööplaan 2007-2011
• Lennuameti strateegia 2008-2011

Ja palju palju muud

Kalju Komissarov 8. märts- 65

Peeter Jalakas 5. jaanuar- 50

Erki Laur- 16. august - 35

Tiina Tauraite 2. juuni – 35

Taavi Eelmaa – 15. juuni - 40

Muinasjutt unetult unetutele

Tüdruk ütles poisile, et armasta mind, aga ei, ära armasta, sest see saab otsa ja siis ei saa enam aru miks või kuidas või millal, aga ilma ka ei saa, nii et võib-olla armasta ikka. Tüdruk ütles poisile, et räägi mulle üks lugu, aga poiss ei osanud midagi rääkida ja vaatas tüdrukut hoopis piinatud pilguga. Tüdruk proovis ise midagi rääkida, aga sõnad kukkusid poole tee peal maha ja jooksid voodi alla peitu. Tekkis vaikus. Tüdruk naeratas, aga poiss ei naeratanud vastu. Paus. Poiss proovis naeratada, aga siis ei tahtnud tüdruk parajasti talle naeratada ja poisi naeratus plagas voodi alla tüdruku sõnade juurde pakku. Paus. Tüdruk ja poiss mõtlesid, et vaikime siis. Pikk piinlik paus mestis kohatusega, mida poisi käed enam välja ei kannatanud ja pugesid tüdruku käte juurde. Tüdruk naeratas. Poisi naeratus piilus vargsi teki ääre tagant. Tüdruk ütles poisile, et võta mind kaissu, siis ei ole igav, ei ole piinlik ega pea asjade mõtet otsima, sest kaisus lihtsalt on ,ja poisi naeratus hiilis lagedale, sikutades enda järel tüdruku kadunud sõnu. Siis puges õnnelik tüdruk õnnelikule poisile kaissu ja kui nad üles pole ärganud, magavad nad veel siiani.

Kas hakkas juba õudne? Head ööd.

Ilus roheline linn paistis mulle täna vastu. See oli nii mõnus. Mul on hea meel Viljandis tagasi olla.
Kui oled pikka aega ära, hakkavad muutused ikka paremini silma. Õitsemise hõng - Kait tõdes kurba tõsiasja, et allergikutel on praegu paha põli - sulisev vesi ja kuigi kuhjaga ülesandeid on see rohelus kuidagi värskendav ja energiat andev - nonäed isegi hilisöösel on veel igasugu tegemisi ja mitte ei taha magama minna!