Eesti on nii tilluke ,et see on lihtsalt nunnu.

Rambo öökapiraamat on "Kuristik rukkis" ja ta pöörab lehekülgi relvaga.

- Johannes Naan, Jürgen Pärnsalu ja Jim Ashilevi, Hiiumaal Lauka metsas

Jimi kassett #1

Hoolimata sellest, et lugesin suvilas päevadläbi "Extremely Loud & Incredibly Close'i", surudes ja surudes ennast läbi nende hallide lehekülgede (kuigi raamatu lõpp tõmbas vaiba alt ja oli vaeva väärt). Hoolimata sellest, et Tallinnasse tagasi jõudes vaatasin öösel Corbijni filmi "Control" ja tundsin end pärast, nagu keegi oleks mulle elavhõbedat või sulatina veresoontesse süstinud vms. Hoolimata sellest, et viskasin täna lehekülgi prügikasti, tegin täna teoks kooliajal kipitsema (<- on see päris sõna?) hakanud soovi: mixteibi!

Siin see on: VLND mixtape 1 (sügis-kevad '07-'08)

Lugude list & seletused.
01 Deerhunter - Unrequited
02 Morrissey - Late Night, Maudlin Street
03 Feist - One Evening
04 Deerhunter - Spring Hall Convert
05 David Bowie - Warszawa
06 Patrick Wolf - Wind in the Wires
07 Crystal Castles - Vanished
08 Atlas Sound - Ready Set Glow
09 Portishead - Machine Gun

01 & 04 Deerhunteriga algas minu jaoks kool. Suvi oli lõppemas, mul oli vaja uut muusikat ja nägin Postimehes nende albumi "Cryptograms" arvustust. Tõmbasin selle. Ei saanud algul pihta, läks mööda, aga kordasin kuulamist, kordasin, kordasin. Kuulasin ka siis, kui me mikrobussiga Topule üksteisega tutvuma sõitsime. Ei saanud sellest plaadist aru ega nendest inimestest, kes bussi täitsid. Jää hakkas sulama. Nüüd on Deerhunter üks olulisemaid bände mu elus ning mõneti minu esimese teatrikooliaasta definitsioon.
Esimese tracki avastasin, muide, täna, aga neljas on üks mu lemmiklugusid ülalmainitud "Cryptogramsi" pealt. Ma armastan, kuidas ta klõpsatusega algab, hinge kogub ja siis rullub-rullub-rullub nagu kasvav helipall. Rõkkav.

02 Morrissey "Late Night, Maudlin Street" tähistab neid sombukollaseid õhtuid, mis ma üksi oma toas madratsit põrnitsedes veetsin. Ma armastan seda lugu tema pikkuse ja lihtsuse pärast. Seal jutustatakse terve pikk lugu ära ja hoiak on nii nostalgiline. Ühe tegelase romantiline igatsev ja valutav heietus vanale sõbrale-kallimale. Mingis mõttes võtab see lugu minu jaoks Morrissey loomingu tuuma kokku: ebaseksika romantiku sapised kahetsevad teravmeelsused.

03 Kuulasin seda Feisti lugu vahel hommikul blackboxis, nii et loo sisu ja seonduvad miljööd ei sobi üldse kokku.

05 Üks, mida esimese aasta jooksul püüdlikult tegin, oli David Bowie muusika õppimine. Tahtsin temast aru hakata saama. "Warszawa" kätkeb endas minu viirukilõhnast tuba, kui väljas oli pime ja kujutluspilte filmikaamera aeglasest sõidust mööda Tallinna Pronksi tänavat üle Pronksi-Gonsiori ristmiku. See võiks olla ühe Euroopa kunstifilmi avakaader.

06 Kuidas Patrick Wolf siia listi lipsas, küsid? Kuulasin palju ja peamiselt Patrick Wolfi, kui suvel koolikatsete viimastes voorudes olin. Tühi kõht, ärevus, kiired hommikused ärkamised Lyyni väikses koduses toas. Sinna juurde käisid ka YouTube'itud Beth Ortoni videod. Ja Patrick Wolfi juurde üldiselt käivad ka hiliskevade-varasuveõhtused jalutuskäigud mööda TLNkodu metsapuiesteed, tavaliselt sõbra Jaagu poole või poolt.

07 Kuulasin seda Crystal Castlesi lugu siis, kui olin emotsionaalselt perses.

08 Atlas Sound on Deerhunteri solisti soolomuusika. Kõik on öeldud.

09 See on põhilugu, mida lasin ka Loorele ja Ragnele autos pärast Naissaarelt tulekut. Tähistab mu jaoks Inglismaal käiku ja suveeksamieelset täielikku õõnsust ja täielikku Saatana biiti, täielikku paanikat. Esimese aasta lõpuintensiiv oli ulme.

on öö

kell oli 2:55 kui ma otsustasin et vahet pole. Viimastel päevadel on teatud tuimus peal, vaadates ümberkaudseid, tundub nagu oleksin teiselt planeedilt ( Chalice´i järgi ju naised seda peakski olema, aga teised naised mu ümber ei ole). Kell sai vahepeal kolm. tundub nagu rõhuks raske vanus peale, või miski muu. Tegelikult ei ole ju ikkagi vahet, ma ei peaks üldse siin vinguma, miks peaks üldse kellelegi midagi ütlema kui midagi on paigast ära, varsti see ju muutub ja siis on kõik korras. Praegu lihtsalt istun siin Liisu kodus diivanil ja mõtlen, et äkki oleks pidanud minema raamatukogundust või kõrgemat matemaatikat õppima minema- seal võiks olla tubli.
Teater- paljalt see sõna lööb iga raku kehas tööle, kuidas siis olla ilma?

Piisavalt paks raamat, kõige põnevam, õpetlikum, mis üldse kunagi olla võiks, aga võõras keeles või liiga väikese kirjaga. Liig aukartust äratav, et avada või liiga raskete kaantega. Liiga sügavale maetud või teiste hulka hästi ära peidetud. Aga on.
ma võin veel nii filosofeerida olen ju veel 19.Mis vahet seal tegelikult on?

5. tass kohvi. Ärkasin täna 5:51.eelmine postitus on selle pealkiri. Tsitaat Jim´ilt.
Tuimus on vahel seletamatu nagu seisaks ukse ees, millest sisseminemisel satud tundmatusse. pean seda juttu öösel kirjutama, siis ei ole mingeid blokke ees. Aga ma tahan midagi öelda, ma ei tea mis see on, lihtsalt olen nii tuim, et ei saa seda eindast välja lasta. Ma ei tea mis siis saab kui uks lahti teha.Lihtsalt. Nii ongi.

Elu on iseenda tuimusest läbimurdmine.

Marion magab.

Teretan teid Saaremaa päält!
Istun siin omas rahus, võitlen oma mõtete eest ja vastu. Tegelen enese üle otsustamisega.
Meil läheb siin kõiksuguselt. Meile pakutakse merd ja päikest ja tuult ja lossi ja segasauna ja kaltsukaid ja Draakonit, annuste kaupa kogemusi ja tõelisi laagrielulisi äratundmisi. Pingeid saab kah näha. Minul on aga nüüd küllalt aega egoismiks. Ja nii olen siin rohkem suunatud iseendale. Olen võtnud õiguse Minavahelised pinged siin esikohale seada. ja igatseda...
Aga meil on siin tore. Oleme toredad kõik. Marioniga käime öösiti jooksmas ja ujumas. Poisid mängivad rannas võrkpalli. Õhtuti sööme Kuressaare Linnateatri keldris päeval Rae poest ostetud kõhutäidet (Rae poes on muide jube pikad kassajärjekorrad). Vaatame koos televiisorit. Mõni päev teeb rohkem tüli kui teine. Ja küll see Draakon ka jalad alla saab. Hea on olla. Vahel peab veidi tõsisemalt kõnelema ja mõtlema. Ja siis on jälle hea.
Päike on meid ära kõrvetanud.
Kõik me oleme inimesed. Ja kõik me liigume oma tunnetel ja oma sisemuse ajel ja nii ongi see laagrielu üks huvitav ja pingeline ja ikkagi lõbus värgendus. Kõik lavastavad. Ennast ja teisi. Ja kõik omas suunas. Ja siis ma vaatan seda lavastamise šõumängu ja näen neid inimesi ja tunnen ennast üksi. Mõnel hetkel on see nauditav üksildus, teinekord paneb igatsema... Nagu elu ikka.
Ja Marion magab.

23. suve algus

jalutasin just sõbra Jaagu poolt mööda metsaäärepuiesteed ranna poole koju, ööõhk sinetas, laternate kollane valgus soojendas muidu näpistavat mahedat jahedust, õites põõsaste avali õite magus lõhn vaheldus lõkke lõhnaga, mis meenutas neid india lehti, mida suitsetatakse vms ja see vaheldus sellega, et mõtlesin, et nüüd on suvi alanud, tulin just Vargamäe maratonilt tagasi (Tammsaare tripp selles mõttes, et läks täitsa ära siit ülevalt, kui järele mõelda...uskumatu kogemus; ja raske, tegelikult), kuulasin seda lugu:

ja tundsin end õnnelikuna.

.

hei Draakonid, kuidas teil Saaremaal läheb või ma pean ise sinna tulema, et teada saada? homme tulengi.

saage nüüd tunda!

Viljandi, London, Manchester

Täna on 1. juuni, võib-olla viimane rahulik päev enne 17. juunit, mil on viimane erialaeksami päev; ja rahulik tähendab tänases mõistes, et 2 proovi (teistel 3, millele eelnesid varahommikused Marioni Bollywoodi muusikavideo võtted) + tegemata arvestustööde taak (visuaalne kompositsioon - olen ruumiliselt kõneoskamatu, omakultuur - kus elab majavaim?). Istun kateedris. Ivo vedeleb uniselt diivanilt, Katre susis teda ribidest.
Ivo: Miks nii? Miks nii?
Katre: Hea pärast.
Madis lutsutab plastiklusikat. Johannes on oma musta MacBooki sukeldunud, monteerib midagi. Hellar näpib oma nina, istub jalg üle põlve. Karl mängib basskitarri ja vaatab aeg-ajalt kooliarvuti friik-op-süsteemiga arvuti väikesest eredast kineskoopmonitorist mingit infi.

Kui ma Londonis ja Manchesteris olin, koostasin peas blogisissekannet kogetust, muljetest. See pidi tulema umbes selline:
Lennuk oli närviliselt ja rabeda lühimälu puhvriga terve Eesti Päevalehe läbilugemine, sest lendasin esimest korda elus üksinda, st sõpradeta. London oli hilisõhtuse Swiss Cottage'i basseinivee tänavalaternasillerdus. See oli esimene siider teatris, mis selle basseini juures oli, see oli valede müntidega maksmine. Inglismaa oli see, et mul oli lõpuni müntidega raskusi, aga teatribaari müüja ütles, et see on okei, tema pole ka Inglismaalt pärit. London oli homoabielupaari juures elamine ja nende mahekreemjat liivatooni vannituba ja suur peegel, mis tegi vannitoa suureks ja näitas peaaegu tervet mu keha, ja klaassein dušikardina asemel, millele toetudes kukkusin peaaegu üle vanniääre põrandale, sest see polnudki vanni küljes kinni, vaid liikus mu üllatuseks hingedel. London oli Serbia näitemängu lugevate näitlejate totralt jõuline entusiasm. See oli mastaapide vahe aimamine: haaratakse võimalustest, et ronida rambivalguse kätte. Loetakse serblaste ja eestlaste näidendeid, käiakse ülepea katsetel, et lugemisrolli saada. London oli entusiastlik Danny, kes õhetas mu näidendi visuaalsusest ja karakteritest ja kellel olid inimesed teatritest lugemisele kutsutud, nii et võimalused terendasid, võimalused terendasid. London oli butterflyga Tate Modernis Duchampi, Man Ray ja Picabia headspace'i eksimine nii, et 3 tundi haihtusid, andes endast märku vaid väsinud jalgade ja tähelepanuvõime lõppemisega. See oli mu elu esimene muuseumielamus. Tate Modern oli Patrick Wolfi mittenägemine. London oli mu kohmakad sõrmed Taneli näos enne head-aega-kallistust. London oli Sireti (korraldaja) ja Kauriga (tõlkija) Institute of Contemporary Artsi lähedal pargis murul istumine ja mitteilmuva intervjuu salvestamine. Teemad: miks Eesti dramaturgiat Inglismaal ei lavastata, miks tänane üritus oluline oli, kuidas me suhtume meie kirjandusse, klassikutesse. Orav jooksis murult puu peale.

Vahemärkus: Tolik tuli just proovist, mudis mu sääremarja ja ütles: "Kuule Tšimm-ä. Lähme võtame päikest. HaHaHa."

London oli kümnete ja kümnete teiste inimestega Piccadilly Circuse Erose (tegelikult Anterose) purskkaevu äärel istumine ja üle kuudeaegse vahe oma romaanikäsikirja avamine, ja ilmselt lõpetus Manchesteri bussis.
London oli üksinda Duke of York's Theatre'is uusima Briti dramaturgia tähtteose nägemine: Polly Stenham's "That Face" ja uute aimduste ja suundade kokkusaamine. Nad mängitasid Yeah Yeah Yeahsi ja Radioheadi ja ma olin natuke nagu wtf?-kust-lähevad-enam-kultuuriruumi-piirid minu ja nende vahel. Sain etendusel aru, milles esimeses näidendis kinni olin ja milles Polly näidend vabam oli ja sain aru, et fuck it. Pole vaja teha numbrit numbrist, mis pole number. Sinnahulka kuuluvad muuhulgas: roppused, püüd midagi kangesti tõestada, süüdistamine, moraali tampimine. Räägi mulle üks lugu. Ära peatu, ära korrigeeri, lase tulla. Ära pooseta, sa oled niigi moodne. London oli Miranda July "No One Belongs Here More Than You" ostmine "pood soovitab" eriväljapanekute laualt, see oli selle kogumiku lugemine tube'is ja pühapäevasuletud hallis Manchesteris; ja siis veel kahe eksemplari ostmine.

Vahemärkus: Johannes tuli brikettjäätist imedes kateedrisse.
Jim: Miks sinu kursusel oma blogi pole? Astusite kooli aastal 1992 või - siis polnud kombeks?
Johannes: Mis ma kirjutaks sinna. Et nägin täna Jimi või? Jimil on iPod?
(Nüüd imeb Johannes näppu ja vaatab, kuidas ma seda siia üles kirjutan.)

"No One Belongs Here More Than You" oli raamatu põlvedele langetamine ja sisemine ahhetamine. Niimoodi kirjutab! "No One Belongs Here More Than You" + "That Face" oli uus mõistmine vabadusest, mis kunstiga kaasneb ja krampi kangestumisest, mis kaasneb selle teadmise unustamisega. Manchester oli electro raudteealuses angaaris ja püstijalu DJ ja kõlarite ees magamine (nagu hobune). Manchester oli üksinda Morka googlemaps aardekaardiga linna peal uitamine, kui kõik kohad olid kinni ja vana Hacienda üles leidmine ja Joy Divisioni laulurea mõmisemine, Manchester oli Hacienda taga jõe ääres hilisõhtuse pardiga tõttvaatamine ja viitsimatus seda pikalt teha ja tähendusi otsida (inimene vs loom, erinevad adumised jne), pealegi tal oli sõber sealsamas jalgupidi vees. Manchester oli see, kui me olime üsna kurdid ja Morka ja Liisi tegid akna peal suitsu, tõusva päikese leebe kuld neile valguslinaribadena peale langemas; ja Morka mängis iPodist Vaiko Eplikku. Manchester oli see, kui ma olin just Manci jõudnud ja sõin Morka tehtud toitu, Morka triikis Liisi juukseid ja Mikk pani läpakast Buriali mängima ja see, mis oli "Untrue" became true, sest Manchesteri sugenev öö andis võtme. Jõime kiirelt elutoas alxi, kui takso all ootas ja helistas ja olime nii noored, teel Warehouse Projectile.
London oli Portisheadi "Thirdi" ostmine. Ja Tarantino-Rodrigueze DVD-de, muidugi, see pole mingi üllatus, selline on aeg.
Manchester oli Londonisse tagasi sõitmine, üle bussi vahekäigu istus inglise vanapaar ja mehele tulid vabinahood peale ja naine hoidis kangesti ja hoidvalt ta kätt, kuni see vaibus. Hakkasin peaaegu nutma.
London oli Massive Attacki Meltdowni postrite nägemine. London oli Kevin Spacey ja Jeff Goldblumi mittenägemine.
Inglismaa oli selja- ja õlakoti tassimisest valutav selg ja sürrealism, et inimesed teiselpool vett pidid end liigutama sellepärast, et mina kunagi oma määrdunud sinises tugitoolis ja suvilas telekat vaatava Kristjani kõrval midagi oma IBM Thinkpad T20sse kirjutasin.
Inglismaa oli "It's not your fault."
Hilinenud öölend Gatwickist Tallinnasse oli kramplik süvenemine pikka ja mitte kuigi heasse Radioheadi intervjuusse Word Magazine'is, mu jalad kuivasid vihmast ja lõhnasid halvasti.

Elu on iseenda tuimusest läbi murdmine.

Katre värvib pintsliga erialaeksami "Preili Julie" rekvisiite halliks.