KAIT

Parimad soovid, mida suudavad sepistada Sinu mõtted, jäägu Sind teenima.
(W. Shakespeare)

Musi!
Minu südamest,
Katre

Kait, sina oled täna kõige tähtsam poisss minu jaoks meie kursuselt. Mitte sellepärast et jõulud tulevad vaid sellepärast, et sa saad täna niii vanaks, et oled minust vanem:) Palju õnne ja sa oled väga armas ja ma arvan et mitte ainult mina vaid me kõiklapsendamesuärasestsaoledniinunnu.
kooki saad siis kui Viljandisse tagasi tuled ja ma palun, et annaksid oma erisoovidest märku.Palju õnne, mitte ainult sünnipäevaks vaid kogu eluks!

No kuulge! Mis värk on?! Alles oli Tallinnas üksik olla. Aga nüüd ma ju olen Viljandis. Ja istun osakonnas ja kõik on nii vaikne. Tegelikult see ei tohiks ju olla mingi eriline vaikus, kell kaheksa õhtul on ta reede õhtuti tavaline asi, aga praegu kõlab ta NII vatiselt ja lõplikult, otsekui öeldes, et "kebi koju, siin ei juhtu enam mõnda aega midagi."
Nagu oleks Viljandi tühjaks jooksnud. Mida ta ometi veel ei ole.
Nähtavasti on selles tundes siiski oma osa ka siiani kergelt kestval pohmelusvatiseesolekul ja lumel, mis on vist nõuks võtnud Viljandi jõulude ajaks konserveerida.
Nii ta läheb..

mul on niii külm

Tallinnas on imelik
olla ilma teieta.
Liiga palju tühjust ja liiga palju igavust
ja päris kindlasti liiga pikad õhtud ja hilised hommikud.
Aga ka Viljandis on imelik
olla ilma teieta.
Ja selle pärast ma viibin veel natuke siin
tühjas ja igavas Tallinnas.
Vegeteerin ja mõtlen ja istun ja unistan.
Kohast ja ajast, mis koos teiega ei oleks imelik.

Kui ma koju jõuan.

Kui ma lõpuks koju, sellesse Kirstiga jagatud Raplasse jõuan, on jälle suur rõõm kõhus. Ja mitte ainult kodu pärast. Ma olen viimase 2 nädala jooksul tuhandeid, mõtelge, tuhandeid kilomeetreid maha sõitnud. Rapla-T-V-R-Tallinn-R-V-T-R-Viljandi...rongid erinevate,nii munnide kui ka ülisõbralike kontrolöridega, bussid [mõned neist kuumaga tapvad, teistes ei suutnud end ära kiruda, et oma lambakasukat selga ei pannud], hääletamisest vettinud labajalad ning toredad inimesed Haapsalust, kes päästsid meid neetud Türist, issi mõnusas autos elektronkella põrnitsemine, kui see näitab 05:45 ja ma ei usu iseennast, ei usu aega, ei usu und..

Üks aga jääb - tee. Mitmed kilod värvi, millega mustale asfaltile valgeid jutte on tõmmatud ja sajad tonnid rööpaid, millel sõites tunnen justkui rongisüdame tukseid. Tee mu ees ja tee mu taga ja tee mu all ja tee mu mõtteis ja teel ja tee ja teega ja ... nüüd järsku kodu! Terve homne päev kodu! Kaasas mõtted teist ja ülesanded koolist. Huuh kui mõnus on istuda siin lauataga kirjutades. Seista paigal. Tunda rõõmu, Puhast, siirat rõõmu paigalseisust!

Poleksiki osanud arvata, et kohalolek tundub nii võimas. Seismine nii kosutav. Siin väikeses lumetus Raplas.

musu.

http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=uudis&lookup=uudis&ID=510069

Siis kui tüdrukud kodust ära lähevad...

Siis kui tüdrukud kodust ära lähevad ja mina üksi jään...
pesen ma hambad, teen peegli ees lolle nägusid, söön laua taga porgandit, kaanin sisse üha uusi tassitäisi rohelist teed, kuulan Klassikaraadiost EKNSi kontserdi salvestust, vahin vanu pilte, kirjutan tänu- ja lembesõnu armsatele inimestele, vaatan oma tuba hämaras valguses, söön ära jõulukalendri 8. detsembri aknakesest šokolaadi, kuulan uusi muusikalisi leide, millede kohta varem teiste kaudu head kuulnud olen ja nüüd ka enese nautimuste listi saan lisada, puhastan näo, segan tuld, vahin hõõguvate sütega tõtt ja mõtlen, et kas tapavad nad mind, kui nüüd siibri kinni lükkan ja magama poen, kõnnin köögi ja toa vahet, toa ja köögi vahet, mõtlen muusika peale ja tänan ilmselt.... , mõtlen, et sära on ja asju juhtub, püüan aknast välja vaadata ja selleks, et midagi näha, lükkan nina vastu klaasi.. vastasel juhul näen vaid enda surmunist nägu klaasilt vastu peegeldumas, panen tähele interneti masina tulede vilkumist, mis tähendab, et võin lugeda oma meile ja vaadata üle oma neti horoskoobi (mis ütleb mulle, et harmoonia on kohal)... ja kirjutan kursuse blogisse uue sissekande sellest, mis juhtub siis, kui teised tüdrukud kodust ära lähevad ja mina üksi jään...
ja näete siis...
.... ei juhtugi suurt midagi....

Etskae, lumi sajab taevast alla. Päris kena.

TV3 ekraani peal sajab ka lund, kääna antenni kuidas tahad, ja see enam nii kena ei ole, sest seal on ainuke hetkel mõistlik asi käimas (Mihkel Raud räägib uudistest). Loomulikult võiks ju ka midagi tarka lugeda, aga mul on tõsine kahtlus, et Roždestvenskaja tekitab kummalist unerefleksi. Paljas mõte Kunstiloomingu psühholoogiaga tutvumisest ajab mu haigutama ja asi ei ole selles, et teema igav oleks.

Täna jään vist rumalaks, ehk homme läheb paremini.

P.S. Kui keegi teist peaks kunagi ministriks või muuks tähtsaks ninaks saama, siis palun organiseerida Oru tänavale rohkem valgustust. Prügikast ja vana kaev helgivad hämaras väga pahaendeliselt.

IGASTUS on mu nimi.
tallinnapohmelus võtab tuure. istun üle kuu aja viljandis oma toas ja pesumasin peseb puhtaks minu pepeljajeviga täis higistatud lugematuid pluuse ja no-teatri põrandatel tumemustaks muutunud sokke ja ahi köeb, aga ei olegi nii külm, sest sven alles eile küttis. hea seegi.
ma kartsin, et esimene hetk siin saab olema hirmsam, aga eks näis. esimesele hetkele järgnevad paraku veel nii mõnedki, arvata võib, et hirmsamad. aga samas, mis ma sellest tallinnast ikka igatsen. kõik see, mis ta praegu nii kalliks teeb on ju otsas. ja mul on mu mälestused, mis on veel palju palju ilusamad.
pealegi on meil vana hea sõber lemps, kes vähemalt esimese öö mõttevaldkonna on ära sisustanud. tänud talle selle eest.