Mina tulin!

Jah, nii see on. Silmad ei peta teid. Lõpuks ühinesin. Oooo...

ainult kaks sõna ütlen: TŠA ja U

mis ma oskan öelda! no ütle nüüd...

mõtlesin, et oi ma ütlen! aga mis see siis olgu! ei oskagi midagi öelda! juba pikemat aega ei ole mul midagi öelda. või ei tea ma mida ja kuidas öelda! endalegi on raske midagi öelda!
ja üldse tekib küsimus, kas ongi mul midagi öelda? öelda öelda öelda...
keegi nagu ootab telefoni otsas ja karjub minu nime ja hallootab, ootab. midagi ei vasta ma. vaikin täiesti tuima molliga.
tahaks sulle midagi öelda, maailm! me kõik vist tahame olla ütlejad! aga kurat... ära oota, maailm! ma ei ütle sulle täna midagi. passin ja olen sama karvane. muff!

mina mõtlen siin tõsiseid mõtteid ja teen nalja nende üle. Kirsti naerab minu kõrval, seina taga ja ootab oma elu armastust! naer rõkkab tema pääl sääl!
küll on ilus. olla vahel lihtsalt miski. vaikselt olla, lasta toimida asjadel endas, täitsa enda sees. sest seal ma armastan ja tunnen ja see on puhas. olgu, et teie teada ei saa. viimase ajal ei kibele ma suuremini, kõvemini olema. inimesed on siin ja ma kuulen neid ja nad on jumalikud!

no mis sa ütled küll! ei ütlegi midagi! meeletult keeletu olen!

Ahjuküttest

Ma tean, et see on võib-olla kohatu, sest pea kõigil meist on siin Viljandis ahjuküte ja teavad, millega on tegu, aga just täna on mul tunne, et ma tahaks selle üle väheke viriseda. Nimelt istun rahulikult tugitoolis, joon kohvi, kirjutan juttu ja järsku saan aru, et mu nina on jääs ning sõrmed külmunud. Ometigi teeb mu selja taga asuv ahi hääli, mis peaksid tähendama, et seal põleb tuli, ja ma mäletan, kuidas ma puid sinna toppisin ning tikkudega möllasin. Ja nii eile ja üleeile ja üleüleeile...ja ikka on nospel jahe. Peaks palkama kütja, kes päevad läbi lihtsalt puid alla loobiks ja vahepeal siibri ka kinni paneks. Vot siis saaks sauna...tähendab sooja.

Kõige totram on öine siibri kinni panemine. Ükskord proovisin, rohkem ei taha. Istud ja vahid seda viimast paganama põlevat tukki ning näed kuumast kipitavate punnis silmadega unenägusid, mis ootavad sind tegelikult teki all. Hullus. Lähen kontrollin nüüd ahju.

Hõõguvad söed on ilusad.
Elav tuli on ilus.
Puude praksumine on ilus.
Nina on ikka alatemperatuurne.

Lähen emblen ahjuga lootuses, et ta kunagi mu vingumise andestab ja toa ikkagi soojaks teeb.

1, 5, 10

"Aasta pärast tudun ma sitaaugus." -Merka, III kursus.
Ma nagu aevastasin naeru peast välja, kui ta seda siin õppetooli diivanil tühja koha pealt ütles.

Olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma muusika järgi aega ja ajastuid arvestan ja tajun, aga seoses sellega ja Merka ütlusega tuli meelde kõige varajasem aeg meie uuekooli elust, see võis olla millalgi esimese paari nädala sees, kui Kalle Küttis psühholoogialoengus küsis (tsiteerides mingit testi): millisena sa ennast aasta, 5 aasta ja 10 aasta pärast näed. Vastasin kodus kõigile testi küsimustele peale selle. Ei tahtnud vastata. Siiamaani, kui meenub, et jätsin sellele küsimusele vastamata, kummitab uus küsimus: miks ma ei vastanud?

Enam ma nii palju selle peale ei mõtle, kui imelik see tundub, et see k0ool kestab 4 aastat (<- see null tuli kooli kogemata, aga see näeb cool välja, nii et see jääb). "Aeg on pikk aeg." -Siim Sups

Ükskord olin Tõnu Õnnepaluga Tallinna Keskraamatukogus kirjanduskohtumisel ja ta ütles kellegi küsimuse peale õnne kohta, et õnn on siis, kui õnn meelde ei tule. Ajaga on sarnaselt.

...tabasin end praegu aega raiskamast.

Panen südamele

Istun siin Viljandi kodus, vaatan ümberringi ja mida ma näen - tühjus. Piilun siis meie külalisteraamatusse, mis leidis oma koha meie korteris juba semestri alguses ja mida ma näen - kui siinsed põliselanikud välja arvata, on sinna kirjutatud vaid 1 sissekanne. Mõistate? 1!!!!!
Kuhu on kadunud Tartu tn 27 elanike sarm, ma küsin? Miks istun ma siin täiesti üksi? Ahahahah?!

Niisiis panen teile südamele külastada meid tihemini. Tulge näiteks kohe.


Jään ootama...

Jookseme!

Täna oli nii rikastavalt koormav olla Aaslavi tunnis. Kunagi ma nägin unenägu, kus ma olin suuuuures kinos, no see oli ikka SUUUR. Esireas istudes vaatasin taha ja see oli tunne nagu vaatks Tartu tn 27 KODUst üles mäe poole ja seal kus tee ära keerab, seal oli saali lõpp.... Unes , seal pidime hakkama vaatama Simpsonite filmi- vot nii mõtelge välja mida see pidi tähendama, ma pole eriline kollaste 2D ameeriklaste fänn... aga siis mulle öeldi , et ma lähen võlurite kooli ( olge nüüd ka mina tahan olla realist), aga unes lõhkus see kõik mu barjäärid, ma hakkasin järsku mõtlema nonii see kõik,mis ma tahaks , et oleks olemas, et sa võid pilguga inimesed tarduma panna ja teiste mõtteid lugeda, rääkimata ajas rändamisest, noh ütleme et olin hommikul ärgateski veel segaduses. Teate mis? Me ju õpimegi päriselt seda ja see on alati see mida ma olen tahtnud õppida... muidugi on kõik ka võimalik iseseisvalt, aga see nõuab pühendumist- ma ei räägi naelutamisest ja mõtete lugemisest, kuigi see oleks ka intrigeeriv, aga ma mõtlen kogu tajumist ja energia üle kandmist ja juhtimist.... Ühesõnaga, ma olen seda oodanud..mul ei olegi ju sõnu... ma ei ole ju seletaja tüüpi... äkki seletan siis kujundiga.
Te olete kirglikud jooksjad ja te olete valmistunud, et stardijoonelt peale lasku söösta, olete valinud parimad riided, ja jalanõud, mis ei hõõruks, olete keskendunud tehnikale ja teie ainus siht on otse ees... ainult seda te ei näe, sest joosta tuleb nii kuidasjaksad, sest sihtpunkt pole ka täpp kaugustes, seda pole veel näha... ja see lask, see on magus tunne, sest te tahate pärale jõuda ja see annab loa. Vot minu arvate andis Tepandi selle lasu, nii et jookskem, ärge tehke endale liiga, olge teadlikud,m is toimub teie ümber( nö. riided) ja teis eneses( lihased) ja teadke suunda, sest sihtmärk ju muutub kohe kui sa eelmise arvatava oled kätte saanud, ainult nii saab.
Start! Jookseme!

Ja veel.

Ma olen kogu aeg teadnud ja teadvustanud, et ma ei tunne teist kedagi. Sama hästi kui ei tunne. Mingis mõttes oleme nii koos kogu aeg. Ja samal ajal nii üksi. Ja päris oma asjadest on hoopis teine asi rääkida kui parajasti päevakorras olevast. Tuletada meelde asju, mida sa endalegi parema meelega ei räägiks. Isegi palju tuttavamatele inimestele on neid raske rääkida. Aga samas - see on vist parim võimalus PÄRISELT tuttavaks saada.

imeline segadus...

14

14! täna oli seda rohkem kui varem olnud on! teid! 14 müstilist Teid!
korra vist uppusin ära... teie vahele. ujumisrõngas kui lasti tühjaks. kas tegi seda minu ennast torkav rumalus (miski minus sõimab mind ikka rumalaks) või paratamatu, samas kogemata tekkinud ausus, seebimull. kõik ju muutub. ja uuel sekundil olen ka mina uus. siis on halb ennast mõnda sekundisse paikapanevalt sisse raiuda. praegu on aeg, mil kõige enam käärima kipun, iga mõte läheb kiiresti halvaks, iga tunne läheb halvaks. tekib, on ja siis hallitab. tekib uus, hakkab olema ja hallitab ka see. protsessid toimuvad ülihelikiirusel...
jah! teid oli täna liiga palju. sest mina olin ähmane.
olin endale lihtsalt järjekordne miski ja jäin sellisena ometi hetkesse maha. häbiraas katsus mind.
millegi pärast tahaks vist andeks paluda! veidi nagu igaks juhuks.
ja öelda endale ja teile, et... olen ausasti rumal! ja öelda endale ja teile, et... ma ei taha sellest hoolida, et rumal olen! ja öelda endale ja teile, et... ma pole tegelikult rumal!

noh kurat! nüüd olengi siis rumal, et kuidagi rumalasti kirjutasin!

Minu inimesed.

Aaslavi tundides on tunne, et mind rebitakse alasti. Või tegelikult ei - et ma ise tahan ennast alasti rebida teie kõigi ees. Et seda on sel hetkel vaja ja et teisiti ei saa ja et see ongi õige ja hea. Päris hirmutav.
Vahepeal on tunne, et tahaks ära minna ja oksendada.
Või ära minna ja nutta.
Aga ei saa. Sest tegelikult on nii hea olla.